Pühapäev algas lootusrikkalt, lennuki väljumine ja hüppepäev algas pool tundi planeeritust varem. Päike säras helesinises taevas, millelt enam pilku pöörata ei saanud. Kas täna hüppemeister lubab lennukisse? Kas tuul on piisavalt tugev ja piisavalt nõrk? Kas ma julgen? Kas ma mäletan mis teha tuleb? Ja veel sada küsimust pendeldamas peas. Kordasime Renega autosõidu ajal veel tähtsamad asjad üle: maandumisjoonis, varuvarju avamine, jne. Aga kas ikka julgen? Kui eelmine päev oli juba Ämarisse sõites selline “ah mis seal ikka” suhtumine ja üritus jäi liigtugeva tuule tõttu ära, siis tänane kõhutunne oli midagi muud.
Jõudsime kohale enne lennukit, saime Peedult loa end esimesele tõusule manifesteerida ja panime paika plaani. Olin oma –arust jube asjalik, harjutasin veel väljahüpet ja üritasin aru saada. Ja asjalikkust jätkus ka lennukisse ronimise ajaks ja ka õhkutõusmiseks. Polnudki nagu midagi erilist. Hüppemeister kamandas mudilased püsti. Tegelesin iseendaga, ümbrust ei pannud absoluutselt tähele. Kuidas see meduus siit ranitsast välja võtta tulebki? Aga Peedu juba abis. Mina välja teisena. Võtsin asendi, sain käsu mine … suur kohin ja pilt puudu. Järgmisel hetkel tundsin raputust, jalad käisid ette üles ja ma rippusin. Lihtsalt rippusin tuules. Maakera kohal. Vaatasin üles, sinister äärtega manta avanes veel. Kontrollisin varju, üks kerge tropikeerd, hm, selle keerutan välja. Korras. Mis edasi? MIS EDASI? Asukoht ja tuulesuund kindlaks teha. OK. Päike on seljataga seega olen vastutuult. Ja siis? Mis ma selle teadmisega peale hakkan? Mis nüüd? Saabus paanika: olen kusagil kõrgel, all on meri ja metsad ja heinamaad ja kusagil ka lennuväli. No üritasin siis vaadata mida see vari teeb kui juhtida üritan, eriti aru ei saanud, kõrgus nagu üldse ei kahanenud. Rippusin seal vist terve igaviku. Millegipärast ei saanud ma üldse pihta kuidas sinna lennuväljale saada, vaatasin kohe välja et mets all, sinna ei taha. Ja Peedu viimased sõnad: “kõige tähtsam ei ole mitte kujund ega miski muu, vaid et maanduksid lagedale”. OK, metsa taga paistis sobiv heinamaa. No sinna siis vaja suund võtta. Haa, keegi tuleb veel minuga heinamaale (hiljem selgus et see oli Reili, oma vist viiendal hüppel). Kontrollisin kõrgust ja äkki oskasin nagu muuseas ka varju juhtida oma tahtmise järgi. Sooritasin kujundi, kusjuures parempöördega nagu enne kokkulepitud sai, täpselt õige ajastusega ja ilusti jalgadele. No ja sellest palavast ja sopasest pooletunnisest metsamatkast pole midagi eriti rääkida. Õnneks lõpu sõidutas Parasiil meid autoga.
Aiaiai. Sain natuke sugeda ka. Aga ma enda õigustuseks võin niipalju öelda, et kõik millest räägiti oli mul selge. See osa mille kohta kõik naersid et “lenda, naudi” jäi aga nõrgaks. Kiku siis seletas ära kuidas ma oma asukoha teada saan, ehk siis vaatan otse jalgade alla ja seal olengi. Lihtne, mis. Katsu aga seda ette kujutada kui oled hoopis maakaardi kohal!?