Täna käisime Yipiga jälle rattasõitu harjutamas. Mööda vana Virtsu raudtee tammi. Yip muidugi ei osanud arvestada et me ikka poolteist tundi sõidame ja kukkus kohe galoppima. Viie minutiga oli keel põlvini ja igas lombis vaja palavuse pärast kõhutada. Endal nägu peas et ega mina enam ei jõua. Järve me üles ei leidnudki, lootsin tal end puhtaks ujuda lasta. Aga viimati vist umbes 12 aastat tagasi seda teed rattaga ujuma käidud ja enam õiget kohta üles ei leia. Kuna Yip käis läbi ka kõik mudamülkad mis teeperves leidusid tuli meil tagasi jõudes ikkagi jões ujumas käia. Näe ja nüüd nii puhas koer et naabridki märkasid!