Miks elu on niisugune. Või miks olen mina niisugune. Ei tea. Aga tahaks teada ja kohe, ja seda mis on õige ja vale. Ma olen ju ometigi teoorias tugev, miks siis ei või praktika ka nii lihtne ja loogiline olla? Miks peab olema tänapäeval emantsipeerunud ja karm. Naine kes saab kõigega ise hakkama? Tahaks olla hell ja tundlik, anda ära oma hing ja vastu saada sinu oma... Nojah, siiski endast tuleb lähtuda. Et mitte kahetseda oma elatud aastaid stiilis, et mina pühendasin end ju sinule ja raiskasin oma parimad aastad, aga sina mees .... Äkki on mõttetud kõik inimesed, kes oma tegelikud soovid ja unistused peidavad kindla kesta alla kartuses saada haavatud. Ma uskusin juba vahepeal, et kui lähtun enda tundmustest, st tuleb seda kindlal häälele teada anda ja mitte unistada ning oodata. Elada tuleb ikka nii et oled rahul oma tehtud otsustega, ja seda praegu. Sest homme võibolla pole enam sind või mind. Võimisiganes.