Vahepeal on nagu kuidagi lahedamaks läinud. Kui inimesel on hobisi, siis on tal endaga niipalju tegemist, et see mis teised temast arvavad jääb tahaplaanile. Ja ilmselt arvavad järjest paremini. Sest huvitavad inimesed, kes on endaga rahul on huvitavad. No nii ongi. Ja mul on oma muusikamaitse tekkinud :) Mille eest võin sära silmades ka võidelda. Niisiis sain esmaspäeval Amazonist Blondie 78 aasta plaadi kätte. Täiesti koba peale, ainult neid näidisejupikesi kuulates suutsin vist parima plaadi välja valida. Täpselt see mida ma tahtsin. Keda huvitab, Parallel Lines. Enesehinnangut tõstev muuzika. Naisterahval. No minul. Ja kuidagi hea on armastada. Ilma erilise argipäevata, kuigi kogu aeg on argipäev. Kahju ainult et pleissidega on ikaldus. Selle eest on taevas käidud. Sellise sügavmõttelise järelduseni jõudsin ka, alles täna hommikul. Mõeldes autos vaikuses kilomeetreid võttes väljendile "heavens door". Et juhul, kui surres toimub vastupidine vabalangemisele, st lennatakse alt üles kiirusega vähemalt 193 km tunnis, ei ole see tegelikult sugugi hirmus. Hirmus on see, et me ei tea et see nii on. Või kuni ei usu.