Kontserdist. Oli selline lugu, et peale esimese loo äkilist algust, mis tõotas mõndagi, ei saabunud seda mõndagi minu jaoks. Ja esimest korda vist süvenesin teadlikult etteaste arvustamisse - st üritasin selgeks teha mis meeldib ja mis mitte. Selge oli see, et inimesed valdasid instrumente. Kontrabassist oli hää. Iseasi, et sedasorti punnitatud kriuksutamise jats pole ikka minu jaoks. Bob Dylani ainetel lõpulugu ning tagasiplaksutatud lisalugu aga rokkisid - see on see mida ootaksin kitarriesitusest. Mis aga tekitas küsimuse kumb osa kontserdist oli iroonia? Või seda polnudki? Üks osa improvisatsiooni ja teine sülti??? Või just tõdemus, et muusikat saab hästi teha nii ja teisiti ja ärge olge krampides ja stampides kinni. Minule see viimane variant sobiks.