Uuuh. Minu teine hüppehooaeg on avatud!!! Lennata on lahe ja elu on ilus!!! Järgi mõeldes, on mul stabiilselt selline suhtumine asjadesse, et kui olen otsustanud või tean et on vaja, siis teen lihtsalt asjad ära. Samamoodi läks hooaja avahüppega: kuna laupäeval oli ilm lihtsalt suurepäraselt imeilus, otsustasin et lähen pühapäeval Ämarisse. Sest hirmus kripeldus oli juba sees. Otsus oli täiesti mõistuslik, mitte emotsioonide ajel ... emotsioonide tasandil oli pigem kartusevõbin, et kas ja kuidas, kas ikka mäletan ja julgen ... Remont on jõudnud tippu, st viimased kiired pingutused ja minu osalemine projektijuhtimises hädavajalik, samas talve&tööväsimus tüütamas - nii oligi otsus kiire ja loogiline. HÜPPAMA. Vabalangeda on imeline - kiirus ja kõrgus as in heaven, soe tuul vuhisemas, maa ja meri kusagil all-all. Pöörad - pöörad, avad varju - mõni hetk igavikuna näivat mittemidagijuhtumist, siis mõnus avamisraputus, punaste äärtega vari sahiseb lahti, proovid tagumistest vabaotstest - juhitav, võtad pidurid kätte... kõrgus... kus on tuulesokid... paar äkilisemat keerutust 600 m kõrgusel, siis vaatad valmis maandumispaiga, võtad kursile ... 50m maani - täislauglemisse ja hoog üles, 3m maani pidurid alla ja fleer - ongi maa. Ma olen elus!!! ja inimene!!! vot see on tunne. Siis whuffole kindlasti idiootliku naeratusena paistva näoga pakkimisplatsile. LIFE IS BJUUUTIFUL!

Päike võttis mis võtta andis, pakkimine ja filmitäis pilte ning kodumetsa poole tagasi!