Elan tööl.

Eile, see on siis tegelikult täna, öösel kell kaks töölt ära minema hakates mõtlesin tõsiselt, kas ikka minna koju magama või jäädagi kontorisse, niikuinii kella seitsmeks vaja jälle tagasi tulla. Aga nüüd istuvad inimesed saalis, mapid nina all, kõrvaklapid peas ja mina üritan oma paberlitrikesi, nagu uusaastaööl täis kabinetis kuidagi motoorsest tegutsemisvõbinast üle saada. Loomulikult jõuab enne homme õhtut kindlasti veel miljon probleemi tekkida ja igapäevatöö vaja ka ära teha, aga mingi kergendusehetk on siiski jõudnud. Tee ja ekspress on laual, Olümpsist ostetud pirukakott lõhnab kõrval ja eilsest jäänud moraalseks toeks toodud Kalevi trühvlitest on üks Unistus veel paberite alt välja pugenud. Edasi seltsimehed!