Jätkasin

eile lõunal Ecce Homoga. Nietsche on ikka üks naljakas vanamees olnud seda raamatut kirja pannes, trükki jõudis see postuumselt 1908. Ei-ei, ma ei kavatse midagi naeruvääristada, aga noo, väljendused nagu "Vihavimm on haige jaoks otsekui keelatud asi iseeneses - tema nuhtlus: kahjuks ka tema loomulikem kalduvus. - Seda mõistis too sügav füsioloog Buddha. Tema "religioon", mida peaks - et mitte segada teda ära nii haletsusväärsete asjadega nagu kristlus - pigem hügieeniks nimetama, ..."... Ma pole kunagi sallinud kiirsüvenemist erinevatesse filosoofilistesse suundadesse, mida koolis nii mõneski distsipliinis harrastatakse, sest nad lähevad ju kõik sassi: kui võrdled näiteks eri liikumiste suhtumist õigusesse kasvõi. See on nii pealiskaudne. Kui aga võtsin soovitusel (soojal) kätte raamatu enda, tekib personaalne suhe ja stiilitunnetus, mis jääb raudselt meelde.