Kohvik.

Mõnikord piisab väga tugevast tahtmisest. Ilus ilm ja 1h ettenähtud lõunaks (varem polnud, nüüd algus ja lõpp selle võrra pikemad) ning otsustasin, et seda ei tohi veeta kontoris. Unistasin Narva mnt poole kõndides valgusküllasest pisikesest kohvikust mõnusa muusika ja toiduga, ning otsustasin isegi, et pensionipõlves kui igav on, võiks isegi sellist pidada. Vahtisin pea laiali ringi ja kuna ülekäigurajad mujalt ei läinud, jõudsin täpselt majja nr 15, Café Petersoni. Täpselt see - patjadega diivan akna all raamatulugemiseks. See papi on lahe. Tagasiteel tabasin end kelmilt mõttelt, et mul on teatav prantsuse haridus - mida ta (sakslasena) kiidab; kõike ülejäänut nimetab arusaamatuseks - ohjeldatuse osas.