Avalik esinemine.

Eile õhtul sain kaks minutit enne aega teada, et pean ütlema pidulikus vormis avalikud tänusõnad. Kuna need sõnad tulid tõesti südamest, ja ka üks idee oli sellel teemal olemas juba ammu (kuna inimene on 10 aastat teinud tähelepanuväärset tööd ühe ürituse korraldamisega ja tahab nüüd seda üle anda, mina üks võimalikest järglastest), väga ei jõududki pabistama hakata. Enne olid rääkinud naisteklubi esinaine ja maavanem, niimoodi mõnusalt rahulikult - jah ei osanud pabistada. Küll aga suutsin oma rääkimise minuti jooksul kätega vehkida ja häält väristada (tavaliselt on mul viimasel ajal väga kõva hääl) siis jäi ikka nadi tunne. Aga vähemalt õnnitletav ise oli üllatunud ja rahul ja minul järjekordne kogemus kõrva taha pandud.

Kohe selgub minu osavusprotsent kohvipiima punaste pakikeste avamises - siiani skoor 7-1 (sodimise kasuks). You may bet.