Kus läheb tasakaalupiir? No kes julgeks lähtuda vaid vaistust, kui tundub, et muid tegureid on kogemustele tuginedes veel miljon. Kui mingi klapp töötab nii nagu parima teadmise kohaselt töödada üldse ongi võimalik, milleks siis veel muretseda? Võrreldes mõnedega, kel on terendamas see kõige-kõige silme ees, ei pigem südames, siis miscommunication teistkümnete kuude erinevuse harju(ta)misega ei tohiks ju olla üllatus. Või kas see ongi mis-? Milline on aga toevajadus ja kuidas sellest teada anda, see on raske ja sõltub ikka hiiglama palju iseloomust. Vaikimine ei aja asja ära, aga raske on ju ka tunnistada, et tsut-tsut ei oska ise hakkama saada. Õnneks ei ole kahju öelda otse ja seda mis uitmõttes kui see on ülevoolavalt positiivne. Kuigi jah, on juhuseid kus kujutad ette ja siis tuleb arusaamine TÄIESTI vales kohas viibimisest järsku nagu türisalu panga äär. Võrdluseks juhus, kus täiesti ootamatult punktid kokku keeratakse, mis võtab hoopis jalad alt. Täna käisime loomaaias (tnx Wing idee eest. Lemmikud on endiselt hülgepoisid) peale seda kui olin ootamatult!! külas mitmeks tunniks keset kõige suuremat kisa (uskuge kaks preilit vanuses 3 ja 6 suudavad seda teha piisavalt, lisaks koristusvaimustusse sattunud S.) lihtsalt magama jäänud.