Eile oli jälle üks neist segastest õhtutest,

kus mitte miski mida loodad/arvestad/plaanid ei lähe nii. Olin juba rutiinivastasest trotsist loobunud, kui selgus, et mul on vabad käed. Verekeskusest saadeti hoolimata minu entusiasmist koju verivorsti sööma, et siis jaanuaari lõpu poole tagasi minna. Segase konfimise tulemusena avastasin, et lähen kinno üksi: Kim Kiduki Kevad, suvi, sügis, talv ja taas kevad oli 100% minu maitse film. Väga ühtlane; sisult lihtne aga põhjapanev, veidi isegi irooniline; visuaalselt ülimalt nauditav. "Iha tekitab omamissoovi ..." Eriefektiks oli aga ühe tuttava ignorantsus kes juhtus samal seansil olema - lausa lapsik, ju ma siis olengi hirmus. Ka lumemöll oli nauditav, eriti tedmises, et kodus on soe, väga soe ...