Jälle hakkasid mingid mõtted sõnadeks tiksuma.

Et palju on paraleele. Et nevermind, niikuinii on meie karmim eesmärk (üldjuhul teadvustamata) ISE hakkama saada. Väga vähestel juhtudel huvitab kedagi teine inimene tegelikult. Kui ta just selle inimese ema või isa pole või laps või õde või vend. There is nothing like a real thing (EMO). See, et hoolimine muutub ASJADE kinkimiseks või kindlustuse tegemiseks, on veel kõige jubedam. Ja tugi antakse ALATI sellele, kes suudab endast nõrgema mulje jätta. Just, MULJE. K.... küll (R kasseeriks selle koha peal roppsõna trahvi), hüppehooaeg võiks juba hakata. (edited@11.02)