Kas ja kui siis kus on piirid? Ja milleks?
ISE on kerge, oled lihtsalt aus ning that´s it. Teiste inimestegagi pole mõtet mingisugust osa etendada, end paremaks/halvemaks/huvitavamaks teha. Sest tegeliku avastab õige kiiresti see, keda huvitab. Keda ei huvita - sellel on niikuinii ükskõik.
Õige piiri annab sisemine teise inimese taju ja selle tunnetad ära suhtlemise käigus.
Kus asjad ei klapi ajab ära lihtne viisakus. Sõprade puhul piire väga polegi ja see
ongi piir. Piiritust vabadusest lähtudes ei peaks piiril tähtsust olemagi. AGA, miks mõnikord tekib hoopis vastandmärgiga piir? Miks näiteks lülitab mingi peen automaatika sisse tavalise käigu, kui tegelikult on pöördeid kuuenda jagu? Või on see automaatika hoopis sassis? Miks pöörab see asjad alateadlikult naljaks, kui tegelikult tahaks lihtsalt hea olla? Positiivne ja turvaline? Ainsaks põhjuseks, kui ausalt järgi mõelda suudan leida vaid HIRMU. Hirm, et oled sinule eraldatud piire ületanud. Hirm, et kõik on tegelikult tavaline, ja hirm et ei oska enam.
Reedel vaadatud "Elu on ilus", mis oli väga hää film, eriti seepärast, et suutis segadusse ajada - tegelikult sisu väga tõsine ja reaalne, aga pandud vormi, kus lakkamatult naerad, pani mõtlema, kas ainult põhjamaa inimesed on NII reserveeritud, et tegelikku püüavad kangesti varjata ja EELDATAVATES piirides kramplikult püsida. Kasvõi nii ägedalt, et pinge välise ja sisemise vahel on ammu möödas talutavast ja põhjustab füüsilist valu. Äkki aitab ikkagi julge ausus ja hullumeelne hüppamine? Lennukist ju julgen hüpata. Selge on see, et millegi väärtus ja töötavus proovimata ei selgu. Esimeste hüpete ajal pole sul avanemise kiirusest, õigest fleeri alustamise kõrgusest ja muudest tähtsatest asjaoludest praktiliselt aimugi. Isegi seda ei tea, kas lendamine sulle meeldib. Tark oleks õpitu ja terve mõistuse abil siiski proovida ja asjad selgeks saada. Blond aga oleks arvata, et piisab gravitatsioonist. Ok, gravitatsioon tagab küll su maapeale jõudmise, aga kui avastasid õhus, et asi on eluäge siis oleks kasulik elusa ja tervena alla jõuda, et oma elu just nii ägedalt edasi vanaduse poole nautida.
Õige piiri annab sisemine teise inimese taju ja selle tunnetad ära suhtlemise käigus.
Kus asjad ei klapi ajab ära lihtne viisakus. Sõprade puhul piire väga polegi ja see
ongi piir. Piiritust vabadusest lähtudes ei peaks piiril tähtsust olemagi. AGA, miks mõnikord tekib hoopis vastandmärgiga piir? Miks näiteks lülitab mingi peen automaatika sisse tavalise käigu, kui tegelikult on pöördeid kuuenda jagu? Või on see automaatika hoopis sassis? Miks pöörab see asjad alateadlikult naljaks, kui tegelikult tahaks lihtsalt hea olla? Positiivne ja turvaline? Ainsaks põhjuseks, kui ausalt järgi mõelda suudan leida vaid HIRMU. Hirm, et oled sinule eraldatud piire ületanud. Hirm, et kõik on tegelikult tavaline, ja hirm et ei oska enam.
Reedel vaadatud "Elu on ilus", mis oli väga hää film, eriti seepärast, et suutis segadusse ajada - tegelikult sisu väga tõsine ja reaalne, aga pandud vormi, kus lakkamatult naerad, pani mõtlema, kas ainult põhjamaa inimesed on NII reserveeritud, et tegelikku püüavad kangesti varjata ja EELDATAVATES piirides kramplikult püsida. Kasvõi nii ägedalt, et pinge välise ja sisemise vahel on ammu möödas talutavast ja põhjustab füüsilist valu. Äkki aitab ikkagi julge ausus ja hullumeelne hüppamine? Lennukist ju julgen hüpata. Selge on see, et millegi väärtus ja töötavus proovimata ei selgu. Esimeste hüpete ajal pole sul avanemise kiirusest, õigest fleeri alustamise kõrgusest ja muudest tähtsatest asjaoludest praktiliselt aimugi. Isegi seda ei tea, kas lendamine sulle meeldib. Tark oleks õpitu ja terve mõistuse abil siiski proovida ja asjad selgeks saada. Blond aga oleks arvata, et piisab gravitatsioonist. Ok, gravitatsioon tagab küll su maapeale jõudmise, aga kui avastasid õhus, et asi on eluäge siis oleks kasulik elusa ja tervena alla jõuda, et oma elu just nii ägedalt edasi vanaduse poole nautida.
Kommentaarid
Postita kommentaar