Kuula oma ema.

Need 10+ aastat, mis olen elanud iseseisvat(?) elu, on millegipärast koga aeg visanud vihjeid, et ema teab mida räägib. Esiteks "hakka aga punkariks", teiseks "õpi parem eesti keelt", kolmandaks "mis sa ajad noortel poistel päid segi", neljandaks ... kindlasti veel midagi. Aga EI. Tuli lihtsalt äkitse meelde.
"Ära karju mulle kõrva" assotseerub tänase päevaga: taipasin ukseleilmunud ülemuse näost, et midagi on ilgelt valesti läinud. Oligi ... aaaaa. Samas saadeti teistesse riikidesse näidiseks minu koostatud riigiprofiil, et vaadake, tehke kaa. Nojah, ja veel R.S. oma jutuga. Up´n´down we go ... Veepall loodetavasti saab olema värskendav. Lahmime, ikka lahmime. Kui keegi tahab siis saab ka lahmimisest aru. Siuke värk (tsiteerides T.Veenret Kuku raadio usutlusest).