Päikesest VOL3: vabadus.

Mul oli ja on õigus. Siin on siis mõttekäik, mis lahendas lahti lühise ja on eelmise ja üle-eelmise volüümi seoseks tegelikult. Sest kõik algab absoluutsest sisemisest vabadusest. Kusjuures ei pretendeeri selle kirjutisega mingile filosoofilisele teemaarendusele ega teadusauhinnale, niiet loogika on minu isiklik ja terminoloogia puhtalt emotsionaalne. (Kusjuures ma ei kulutanud selleks üldse tööaega, vaid on eile mõttediktofonilt üles kirjutatud laupäevahommikune monoloog).

Absoluutne vabadus on absoluutne ausus. Selgitamise lihtsuse huvides võrdleksin mina seda sõprusega. Sa armastad oma sõpru hoolimata nende kõigist vigadest või hoolimata nende ideaalsusest. Me ei oota neilt midagi, ja kui neile anname, siis ilma vastutasuta. Sest nad on meie sõbrad, sellest piisab. Sõber on sõber ka siis, kui sa teda pole kaua näinud. Sõber ei tüüta ära, kui näed teda iga päev. Sõbraga sa võid rääkida kõigest ja sõbraga pole imelik täielikus vaikuses olla. Sõbrale sa julged tunnistada negatiivseid mõtteid ja sõber on esimene kes kuuleb positiivsest. See on isetu, aus ja vabatahtlik - VABA.

Parim võimalik kvaliteet eeldab just sellist absoluutset ausust. Teiseks näiteks on seks. Peale esimest harjumist läheb kõik järjest paremaks ja tuleb hetk, mil mõlemad on vabad oma väljenduses ja jagamisrõõmus. Mingi aeg edasi tekivad aga seotuse- ja muud põhjapanevad küsimused, mis koheselt võtavad oma koha sisse alateadvuses ja mõjutavad kvaliteeti - see ei ole enam vaba, võib isegi juhtuda et võlts (mida küll ei sooviks iialgi kellelegi).

Vabadus tähendab oma positiivsuse jagamist ja väljendamist nii nagu see on. Lihtsalt niisama, lihtsalt sellepärast et see meis pulbitseb. Ainsaks piiranguks on teise inimese vabadus - see on piir mida meil ei ole õigust ületada. Mul on aga õigus öelda, et sa oled kallis - see ei kohusta sind millekski. Mina saan sellest juurde jagatud positiivsusest tekkivat energiat, ja sina, lihtsalt südamest tulnud komplimendi. Loomulikult eeldusel, et suhtud asjasse õigesti (kui ei, siis võib tekkida kaitsereaktsioon, sa arvad et ma tahan midagi vastu - ja tõmbad kookonisse -seda pole vaja).

Ühesõnaga (mitte just ühega), ma väidan, et kui kõik on õige suudavad kaks inimest luua oma isiklikest vabadustest luua uut kvaliteeti. Ja sellel kvaliteedil on niisugune jõud, mida ei suuda ilmselt kõik taluda. Miks seda muidu nii vähe kohtab? Turvalisuse annabki see, et sa oled vaba - täiesti aus - sa ei pea esitama mingit rolli - sa oled sina ise. Sul on täielik pöördumatu õigus minema kõndida kui kõik ei ole enam õige. Me võime kõik (ma loodan) kasvada ja areneda, ning selles pole ju midagi imelikku, kui inimesed kasvavad erinevaks. Ausus tähendab austada teise inimese vabadust uskuda sinusse. Kui me räägime vabadusest ja aususest, siis peab see olema täielik - õigustama 100% usaldust (mitte ei tähenda piiramatut voli teha mis pähe tuleb - salaja afääritseda vm). Keegi ütles kunagi, et vabadus on tunnetatud paratamatus, ma väidaks et vabadus on voli valida see paratamatus - vabadus austada teise inimese vabadust. Ja kui tekib vajadus või soov teha midagi sellist, mis ei pruugi kokku minna selle teise inimese usalduse ja valikutega, tuleb see välja öelda ja asi ongi lahenendatud. Sa ei pea muretsema ja mingeid väliseid märke otsima. Ma usun, et inimesed kellele selline suhtumine sobib, on piisavalt tugevad, et vabadust taluda ja just nii elada.