Päikesest

(te ei pea seda lugema, sest see on üks niisugune pea-aegu hale post - hoolimata sellest, et ma vingumist ei salli, ei saa ma midagi parata sinna et hetkel kogu positiivsus ära kulutatud on).

Ilmselt ma peaksin lihtsalt vähem mõtlema ja rohkem tegema, sest tegutsedes ei ole mul seda hulluksminemise tunnet. Oli pisarateisu, täiesti ilma käegakatsutava põhjuseta. Või siis just sellepärast? Kas hulluks minnaksegi nii, et pea tahab otsas lõhki minna, sest seal on NII palju mõtteid mida aga manageerida ei suuda. Olen täheldanud, et Päike on minu suurim energiaallikas (ei midagi uut, sest enamus elusolendeid ammutab oma jõu just sellest tulekerast), näiteks võib kasvõi võrrelda eilset muude viimase aja päevadega. Minu päikesemärk on ka Päike. Kõlab naljakalt. Päikeseks sobib ka teine inimene, seda aga ainult juhul kui suhtes on absoluutsust, mis viib energia jagamisele ja taastootmisele nüri kulutamise asemel. Aga see inimene peab olema võrdne, laps seda kohta asendada ei saa. Eks selle tühjuse täitmiseks ongi minu sinisilmsus tekitanud kurikuulsad bimonth´id, aga kus sisu pole seal ei aita ka vorm, pealegi kui ka see vorm on poolik.

Ei ole ma mingi üli-inimene, kuigi saan kõigega ise hakkama (ja kui ei saa, siis teen näo, et polegi vaja). Sealjuures hing kisendab lihtsa moraalse toe järgi. Ei, mul ei ole vaja haletsust või vajalik olemist. Mul on vaja Päikest - soojust, mis on alati olemas, soojust mis annab tunde et ma olen naine. Isegi kui parasjagu on tal muud tegemised või on pilve taga, tead julgelt, et ta on olemas. Minu jaoks. Ja mina tema jaoks. Ma olen pealiskaudsusest väsinud ja tahaks kvaliteeti. Tuuker ütles kunagi ühes kommentaaris, et inimesed peaksid täiskasvanuks saama enne tõsisemat loomist. Nõus, sest enne kui ei tea ise kes sa oled, ei saa ka teisele iseseisev teine olla. Siia tooksin näite selle kõrvale, kuidas Parasiil ütles, et igas mehes peab olema natuke naist, et mõista, selle, et igas naises peab olema natuke meest, et olla iseseisev (kuigi need ei ole kumbki tegelikult soost sõltuvad omadused vaid just täiskasvanu tunnused). Aga mingi aja kasvamise järel võib raskeks minna sellega, et oled liiga täiskasvanud ja iseseisev. See on muideks ka natuke hirmutav kuigi mitte nii jube kui enda mina ära kaotamine.

Wolli poolt kunagi nimetatud tühikestsus - see kehtib nende kohta, kelle elu mõte on teine inimene. Ei, mina ei saa enam kunagi kellegi sokipesijaks ja teenindavaks üksuseks, olen proovinud - ei sobi. Mul ei ole õnneks identiteedikriisi, mul on Päikese-energia kriis. Ma tahan lihtsalt ja isetult oma päikest. Pealegi, mõned juhuslikud korrad ta juba paistis. Ei kõla eriti isetult? Ega jah.