Uusaastalubaduse mõtlesin eile välja,

loodetavasti seda ikka võis veel teha (kui veel võis headki soovida). Mõtsin, et miks ma ajan segast matđojuttu? Noh esiteks ma olengi selline keskmine nõme eesti mees oma suhtumiselt, aga ma loodan, et see kulub koos sarvedega maha - kuigi, 9 aastaga saadu kustutamisega võib ju kaua minna. Okei, tegelt KOGU see aeg ju ei olnud ju hull, AINULT kolm viimast aastat. Ja kaks olen juba tasa teinud. Äkki ikka on lootust? Teiseks saab nii ennast tugevamalt tunda, kuidas ma kirjutan, et tegelikult olen terve see nädal vaevelnud õhtul unetuse ja hommikul ärkamatuse käes (hilinenud igal hommikul keskmiselt 7 minutit) ja söögiisu EI ole üleüldse. Hoolimata mõttest, et parem siis ei kirjuta üldse, luban, et kirjutan võimalikult VÄHEM segaselt. Ja see et mulle virisemine ja negatiivne suhtumine ei meeldi, ei tähenda, et seda iga hinna eest vältima peaks - ma olen seda juba ju ükskord teinud ja tean, et kuhugi nii välja ei jõua. Katsuks ikka ausaks jääda, isegi kui see võib hetkeks segaduse tekitada. Vot.