Aitab ülbitsemisest.
Tegelikult ikka vanainimene enam nii ekstreemsete asjadega tegelema ei peaks :)

Mingi hetk avastasin end ikka väga absurdsest teatrist ... külm ja ühe laualambiga tuba tagaruumides, all korrusel mängib puhkpilliorkester ... kingad on nii väikesed, et need tuli kohe peale oma osa proovimist jalast võtta ... ma ainus ülbe, kes ei istunud meikides-soengutes hommikust saati, vaid laekus peale tööpäeva, või noh pool tundi enne tööpäeva lõppu ja nüüd kõik sebivad minu ümber ...

Tool oli istumise all nii väike, mistõttu esinemiskrambist niigi pingul keha lausa värisema hakkas, siis veel Sepaonu, kes oma kaameraga vehkis ja koos Parasiiliga mind naerma ajas ... kostüüm läks pelleriinist nii elektrit täis, et kleepus ihu vastu ....

Tegelikult oli see kõik väga kummaline - déja vu - me kohtusime tõenäoliselt just umbes täpselt niimoodi miski 11 aastat tagasi - ärevus, meik, soengud, lava ootamas - aga ju siis polnud veel aeg.


Foto: Viljar Sepp