Vot sellised mõtted.

Statistika, aga mitte kuiv, vaid selline soe ja eluline paneb mõtisklema. Femme.ee interviuusse (mis peaks ilmuma järgmisel nädalal) see ilmselt sisse ei mahtundud - lint oli ammu täis - aga äkki sõnastasin ära, mis võib olla üks tähtis põhjus sama hobiga - või pigem elustiiliga - inimestes sümpaatia tekkimisel. Nii täiesti faktide põhjal.
Näiteks. Ühesugune arusaam vabadusest, iseseisvusest, otsustamisest ja tegemisest. Ja seda ka tugeva sõpruse tekkimisel. Armumiseks on ikka "väheke" fire´t ja muud keemiat kah vaja ...
Lendamine paneb sind põhilistest asjadest aru saama nii, nagu nad tegelikult on, mitte sa ei mängi klouni või etenda mingit rolli. Milleks? Ja võltsi tunned juba liigagi hästi ära.
Lennates oled sa nii vaba kui ei ühelgi teisel ajal ega kohas. Sellel lihtsalt pole äärt. Ja see vabadus säilib ja kasvab sinus.
Lennates sa vastutad ise oma otsuste eest. Ja otsustada tuleb kiiresti. Kõik sõltub sinust endast.
Maapeal, aga on vastupidi, sa usaldad täielikult inimest - tõusupealikku - keda sa võibolla näed rivis seistes esimest korda. Tema kontrollib su varustuse ja sa usud siiralt, et ta teeb seda hästi. Sa suudad usaldada.
Lendamine vabastab inimesed tühise ja näiliku tegemise vajadusest - ning vajaliku ja ägeda tegemiseks jätkub topeltenergiat.
Update tema päevakildudest: me kogeme ja elame läbi samu asju, jäädes seejuures igaüks iseendaks.

Ma olen rääkinud :)

*If you can start a turn, you can stop a spin.
Hästi tihti taban ennast mõtlemas pisikest mõtet temast. Või, kui järgi mõelda, on see vist rohkem tunne kui mõte. Lihtsalt ilma mingi põhjuseta. Või olgu, ikka sellepärast et ta mulle meeldib. Meeldib nii nagu on ja meeldib et mina ise suudan olla nii nagu olen. Ärge öelge, ma oskan igasugu rolle etendada. Ja siis veel sellepärast, et tema ajab mind pidevalt naerma. Või siis tuleb parasjagu natuke igatsus peale. Selline mõnus.
Vahepeal ikka suudan ka vihastada, kui minu vaba aeg ei klapi tema omaga. Või tema oma minu omaga. Aja peale. Aga aeg on kolmas isik või ka force majeure. Või siis hakkan äkki mõtlema, et kas see tihti mõtlemine on nüüd mingi sõltuvus või? Ja igasugune sõltuvus teeb mind närviliseks. Õnneks aga jätkub seda närvilisust ainult niikauaks, kuni adun, et need on ikka mu oma asjad mida ma teen ja mõtted mida ma mõtlen. Ja kogu lugu. Murelikud kortsud otsaesiselt tõmbuvad siledaks ning aknast paistev päike soojendab mõnusalt töiselt arvutitaha säädunud selga. Elu on ilus.