Foto: Parasiil: AN-28 Foto: Villem: mina maandumas :)))))


Oi väsimus on tegelikult suur aga teades tööl ootavat nimekirja ja kuna tegelikult jõudsin Pärnust tagasisõidu ajal kõik uuest läbimõelda/elada, siis ikka värskelt on parem. Täna, pühapäeval, kell 07.20 üles ja mingi hetk Pärnu poole jee. Viis minutit enne hüppepäeva algust olime kohal. /see oli intro

AN-28. Sisse pääseb redelit pidi ja välja saba alt luugist. Tavalist õpilase exitit sealt teha ei saa, ja välja pääsemiseks kaks varianti. Üks näoga sõidusuunas ja selg selle luugi (noo mingi kaks meetrit pikk) suunas lihtsalt jalad ees seljataha astumine. Hmm. Teine variant sukelduda käed ees ja jalad kuklas. Otsustasin dive kasuks, pealegi tekkis rivis ka plaani täiendus. Esialgu oli plaan minna pöördeid harjutama - kuivalt kriiperiga just läbi tehtud (mul on selline kehamälu - trükkida oskan ka ainult klahve vaatamata - näpud teavad kus mis on). Ull ehk Märt (käisime muideks paralleelklassis keska ajal) arvas, et ta võiks vaadata mis ma teen. Päälikuga konfitud ja ok, tingimusel, et ohutust kaugusest. An28 tõusis õhku jälle mingi superkiiresti, ka nelja peale päris kärmelt. Pärnus on see äge, et vaated linnale ja merre suubuvale jõele on elamus omaette. Uksed luugi eest lahti ja kursil, aga alt paistsid mingid väikelennukid ja piloodid panid jälle punase ette. Tiirutasime ja tiirutasime, päris külm hakkas juba, luuk lahti ju, väike kartus, et hapnikuvaegus võib tekkida kah päevakorras, no uuriti siis üksteist ja küsiti kellelt Keni pärisnime ja kellelt boyfriendi sünnipäeva ja otsustati kui veel kolmandale (või oli see neljandale) tiirule minnakse tullakse lennukis alla. Aga üllatus-üllatus: hoopis kurss ja roheline tuli. Ull kargas selg ees välja, noogutus xtr-ilt ja ma järgi. Nägin teda kaugenemas, ise painutasin, et stabiilseks saada. Täitsa mõnus oli. Luugist oli ju ÕHK kohe sealsamas. Ull liikus veidi lähemale ja lendasime täitsa samal kõrgusel. Passisin algul ja kui Ull siis pööras meenus plaan ja hakkasin õlaga pöörama. Jube äge - kiiresti ja õigel ajal pidama, teistpidi ja jalle samapidi ... täitsa kontrolliall tunne oli. Mis - lendamise tunne oli. Veidi alla 1500 laiali (st Märt träkkis minema), 1000 avamine. Tuul selline tuntav - tuulesokk oli koguaeg lennus. Kaarega teiste järgi (kõrgelt Manta alt hea vaadata kuidas kiiremad allpool kujundavad maandumist) platsile, fleer tiba kõrgel, aga ikka kõvasti parem kui viimane Kuusikul.

Vari kokku, üks tõus puhkust ja jälle lennukisse. Nüüd siis järgmist redeli harjutust - saltosid tegema. Sedapuhku tõusupealik Parasiilinen, tema "mine" peale välja, painutuspainutus - stabiilseks. Kõrgust alles kõrgelt, konkreetne hoovõtt ja salto. No seda hoogu sai vist liiga palju, sest tuli hoopis 1,5 saltot, ehk siis lõpetasin selili. Painutus ja korras. Järgmine, tiba rahulikumalt ja KORRAS! Maandumine mõnusalt püsti. Hoo, oli see vast tööpäev. Kahe nädalaga hüpatud sama palju kui eelmisel hooajal :) (no mis teha, kolimisega seoses OLID prioriteedid veidi teised). Oi no on hea lennata! Barb käis istumas, mis tekitas minus tõuke või õigemini küsimuse et mis ma siin jorutan :)))

Nina ja põsed on puhta kõrbend ja Mammu juures afterjump-sauna mõnusa rammestuse toonud. Ah, seda kirjas niikuinii ei ole võimalik kõike edasi anda, aga ohohooo elu on ilus!!!