Hüppamisest.

Tavaliselt on asjad ikka põhjuslikus seoses. Nii ka reedel lendurite liiga allatuult kurss, mis tabas mind avamas sulaselge metsa kohal ja vastuult punnimine oli täiesti lootusetu. 100m kõrguselt tundub mets täitsa mõnus ja pehme koht, mis maapealt vaadates sugugi nii ei ole ... Teinekord aga inimesel on ÕNNE, nii sain allpool nõrgenenud tuulest läbi ja 10 m enne maad üle metsa serva. Võttis väga sõnatuks. Siit aga kiire inspiratsioon träkkimist harjutama hakata (saltod olid reedel igati brod). Mõeldud tehtud, laupäeval esimesele tõusule (tänu sellele, et ainult 4km pädevad said Parasiiliga lennukisse). Uus asi aga ajab veres värgid käima, ja nii ma mäletangi ainult seda, et käed sain kõrvale aga hakkasin peale nii 5-sekundilist sõitu alla-edasi hoopiski kõikuma. Pidurdasin ja boksi. See madal värk ikka pole see. Treeningplaani järgmised sammud on seega teada.

Update fotodest - BC jäädvustas pakkimist :)


Blue skies!