Mulle tundub

järjest enam, et elu on üks suur pisiasjade kokkusattumine - väikesed seigad, mis liiklevad ainult neile teadaolevas korrapärasuses - mõnikord tundub et kaootilises. Ja need asjad tulevad meie juurde - kes märkab see märkab. Ja märgata on palju ja pidevalt. Nagu näiteks Lõuna Aafrika - seal otsustati ühe minu suhte saatus. Nüüd jookseb sealt tulnud inimene kokku teisega ... Näen unes lapsesaamist ja täna küsib eks ega ma teist last hakka saama ... (ei). Üks missioon, mis pidi toimuma jaanuaris ja mida ma ootasin pidi toimuma nüüd teiste inimestega järgmine nädal. Kuna aga kvaliteet pole tagatud lükkub jälle edasi - kas siis? Ja nagu Parasiilil nende kontoripiltidega ja filmiideega. Praegu siin viskiklaasi taga (no ei ole konjakit) sünnipäeva tähistades/valusat kurku desinfitseerides ei jookse kohale rohkem, aga vaadake ringi ja te saate aru mida ma mõtlen.
Update: jalutasin Gonsiorit mööda ja mööda sõitis valge mikrobuss. Küljepeale joonistatud üks detail muhu mustrist. Just seda detaili mõtlesin mingi hetk lasta oma pahkluule tätoveerida...


Sanna ja Kadi sõbranna Soomest ja Kadi.