Riine
Otsustas asja läbi vee ja kõhu vaatamise jamaks kaks nädalat enne arvatud aega, no millal need lapsed ikka enne küsinud on, ning tuli kell 01.50 12. mail seitse aastat tagasi. Ise kaalus ainult 3 kilo ja 684 grammi ja oli 51 senti pikk.
Alles oli pühapäev - emadepäev, ning ma rõõsal moel oma mitte eriti suure kõhuga ja BoardBabes nokatsiga maal ringi vehklemas. Esmaspäeval, 11ndal sai linna tuldud, koolid ja värgid ... Aga õhtul, umbes veidi enne viite õhtul käis nõks ja miski roosa vesi jooksis igal pool. Raamatut ei leidnud ja kuna arstil oli alles tööaeg helistasin et mis värk on. Piinlik kah niisugust võibolla rumalat küsimust esitada. No kästi haiglasse minna. Kolde puiesteelt Pelgulinna kiviga visata, seepärast panin tumesinise minikleidi selga (no mis lõige see on - ampiir??? - mis on rinna alt krousis ja siis läheb laiaks) ja suvekingad jalga. Oli üks esimesi väga soojadest ilmadest - tõeline kevad oli käes. Valveõde vangutas pead minu jalutamise jutu peale ning enne kitli andmist modelleeris puhta kiila soengu. Valusid ei olnud, kui mitte arvestada tavalist selja väsimust. Kuna selle asja nimi, mis oli toimunud oli "lootevee äratulek" otsustati et vaja sünnitus esile kutsuda. Anti iga mingi aja tagant aga rohtu. Mingi hetk hakkasid valud tulema, aga ise mingit aega küll mõõta ei suutnud. Süda läks pahaks. Arst arvas, et enne hommikut siin küll midagi ei toimu ja läks minema. Aga enne südaööd ikkagi hakkas arenema. Tahtsin seljamassaazi. Suhteliselt juhtimatu enesetunne oli, aga ei midagi väga hullu. Lihtsalt tüütu valu. Kui lõpuks punnitada kästi, siis ei osanud. Hoidsin hinge kinni. Edasi väga konkreetselt ei mäleta, lõpuks talutati lauale ja äkki oligi ta minu rinnal. Musta peaga ja punane. Nagu indiaanlane. Esimene öö viidi mu indiaanlane lastetuppa ja ma magasin vist ainult kella viieni - päike ju väljas säras. Virsik - no oli ju - toodi järgmine päev tagasi ja siis ma enam ei julenud magada - vaja ju valvel olla kas ta hingab. Esimene kellele teadada sain - teised ei võtnud toru - oli värske vanavanaema Herta-Johanna. Nimega oli lihtne - vaatasin ja vaatasin ja sain aru et ta on Riine. Edasi üks suur õppimine ja avastamine ja kasvamine. Kolmekuuselt 61 cm ja 6kg460 g, kuuekuuselt 66,5 cm ning 7780 g, üheksakuuselt 71cm ja 8kg 840g. Esimene hammas tuli täpselt viie kuuselt ja kõndima hakkas kaks päeva enne 11-kuuseks saamist. Nüüd siis seitsmene! Seitsme aastane!
Foto: taadi
Otsustas asja läbi vee ja kõhu vaatamise jamaks kaks nädalat enne arvatud aega, no millal need lapsed ikka enne küsinud on, ning tuli kell 01.50 12. mail seitse aastat tagasi. Ise kaalus ainult 3 kilo ja 684 grammi ja oli 51 senti pikk.
Alles oli pühapäev - emadepäev, ning ma rõõsal moel oma mitte eriti suure kõhuga ja BoardBabes nokatsiga maal ringi vehklemas. Esmaspäeval, 11ndal sai linna tuldud, koolid ja värgid ... Aga õhtul, umbes veidi enne viite õhtul käis nõks ja miski roosa vesi jooksis igal pool. Raamatut ei leidnud ja kuna arstil oli alles tööaeg helistasin et mis värk on. Piinlik kah niisugust võibolla rumalat küsimust esitada. No kästi haiglasse minna. Kolde puiesteelt Pelgulinna kiviga visata, seepärast panin tumesinise minikleidi selga (no mis lõige see on - ampiir??? - mis on rinna alt krousis ja siis läheb laiaks) ja suvekingad jalga. Oli üks esimesi väga soojadest ilmadest - tõeline kevad oli käes. Valveõde vangutas pead minu jalutamise jutu peale ning enne kitli andmist modelleeris puhta kiila soengu. Valusid ei olnud, kui mitte arvestada tavalist selja väsimust. Kuna selle asja nimi, mis oli toimunud oli "lootevee äratulek" otsustati et vaja sünnitus esile kutsuda. Anti iga mingi aja tagant aga rohtu. Mingi hetk hakkasid valud tulema, aga ise mingit aega küll mõõta ei suutnud. Süda läks pahaks. Arst arvas, et enne hommikut siin küll midagi ei toimu ja läks minema. Aga enne südaööd ikkagi hakkas arenema. Tahtsin seljamassaazi. Suhteliselt juhtimatu enesetunne oli, aga ei midagi väga hullu. Lihtsalt tüütu valu. Kui lõpuks punnitada kästi, siis ei osanud. Hoidsin hinge kinni. Edasi väga konkreetselt ei mäleta, lõpuks talutati lauale ja äkki oligi ta minu rinnal. Musta peaga ja punane. Nagu indiaanlane. Esimene öö viidi mu indiaanlane lastetuppa ja ma magasin vist ainult kella viieni - päike ju väljas säras. Virsik - no oli ju - toodi järgmine päev tagasi ja siis ma enam ei julenud magada - vaja ju valvel olla kas ta hingab. Esimene kellele teadada sain - teised ei võtnud toru - oli värske vanavanaema Herta-Johanna. Nimega oli lihtne - vaatasin ja vaatasin ja sain aru et ta on Riine. Edasi üks suur õppimine ja avastamine ja kasvamine. Kolmekuuselt 61 cm ja 6kg460 g, kuuekuuselt 66,5 cm ning 7780 g, üheksakuuselt 71cm ja 8kg 840g. Esimene hammas tuli täpselt viie kuuselt ja kõndima hakkas kaks päeva enne 11-kuuseks saamist. Nüüd siis seitsmene! Seitsme aastane!
Foto: taadi
Kommentaarid
Postita kommentaar