Jube palju jõudis ja kuidagi pikk tundus see nädalavahe. Võibolla sellepärast, et see ilmapassimine (no millest eestlased ikka räägivad - saab ju seda alati kiruda) muutis asja selliseks pidevaks ootelolekuks. Iseenesest mind niisugused pisiasjad nagu ilm ja passimine ei häiri, aga kui niisuguse force majeure jõu tõttu mingeid otsuseid on vaja teha (ja need otsused kindlasti kriitikat saavad, ükskõik millised nad siis parasjagu on), siis see natuke pingestab. Pigem selles mõttes, et nähes kuidas inimesed on südamega asja juures ja seetõttu oma heatujulisust väheke kaotavad. Mitte et elu moos peaks olema, aga on asju mida me ei saa muuta ning millega seetõttu on targem koostööd teha. Teisalt, avastasin äkki, et sisutähtsus on minus vormikriitika vist alla viinud (või oli see ikka sedapidi, et mingites kohtades on inimestel kombeks vormist hirmus number teha - seoses ühe puuduva kleidiga ...)
Uus lemmiklugu on kaa, see niisugune ... hm, lihtne ja meloodia ja vokaal täpselt see mis pidevalt kusagilt sopist välja tahab paiskuda (Tiesto In My Memory featuring Nicola Hitchcock plaadilt In my memory), kusjuures sõnad on tegelikult nukrad (ju ma olen piisavalt kasvanud, et nüüd ka selliseid lugusid kuulata). Vihmasesse õhtusesse autosõitu sobiv ...