Korrastasin

siis meeleolu korrastamiseks fotovärke, parasummeri lehelt tuleb tõsine liiklus. Mõjub. Aga siiani pole suutnud vx-i ühest küsimusest tulenevalt välja mõelda mis teeb mingi fotograafi eriliseks. Fotosid on olemas mustmiljoneid. Aga mõnes on SEE mis sulle meeldib ja kogu lugu. Ja sellest millegipärast piisab, et ka fotograaf meeldiks. Mõni meeldib jälle inimesena. Ja tavaliselt meeldivad ka nende tööd. Vastupidine variant, et tööd meeldivad aga inimene ise mitte - hmm, seda vist nii tihti ei esine. Ühesõnaga subjektiivsus kõiges.

Tiidul oli eile punane särk seljas. Muidu on tal kõik asjad sinised, diivani ja autoni välja ja mul punased, diivani ja autoni välja.

Läheb maiteamitmes suhkrukringel, olgu, pigem küpsis ja tunne on suhteliselt mõttetu. On asju millega hakkama hästi ei saa. Igalepoole kuhu tahaks minna, minna ei saa. Millegipärast üle 10 km vahemaa tekitab täiesti kättesaamatu tunde. Mäh. See ei ole virisemine, see ongi niisugune mõttetu mõte. Pigem olen mõttetu kui viriseja. Õhtul tuleb eelmiste PS-te fotod lõpuks galeriisse tõmmata, varsti on muidu asi ummuksis. Nüüd on vähemalt galerii olemas. Aa, vx-i eelmise aasta fotodest meeldis üks mulle eriti väga ;)