Ma pole

väitnud et mul midagi öelda on.
Ilm soosib täna küll ainult mu vanemaid, kes asusid Apenniini poolsaare poole kahekesi väikebussiga teele. Täitsa äge, nad juba õige mitmendat suve reisivad niimoodi. Alati pean hinge kinni ja lõõbin kui nad tagasi jõuavad, et kas läksid riidu kah. Siiani pole läinud. Eks viie lapse kasvatamine ole juba piisavalt proovile pannud kaa. Eile Kaarli 9nda lõpuaktuse järgne piknik valgete linadega laudadega õunapuude all oli mõnus, Tartlased kah üle hulga aja reisile saanud. Ukumukukene küll suhtus minusse suhteliselt kahtlustavalt ;) Huvitav mis mina vanast peast teen? Pean kuskil soojas kohvikut ja uurin filosoofiat? Olen lambaid kasvatav majakavaht ja uurin filosoofiat? Idealismist ei kavatse küll loobuda. Isegi kui see võib nutma ajada on see küsimata õigem kui kalkuleeriv külmus. Areenis annab Vaino Vahing vihjeid "Evaldi armastus. Kirjad" raamatule: "... armastusel oli suur osa (roll) // inimeseks saamises (Menschwerdung) või siis meie ühise lemmiku Carl Gustav Jungi järgi öelduna individuatsioonis."