Tõenäoliselt võib olla tekkinud küsimus.

Et miks keegi ei täienda lehelugusid oma vaadetega ja nähtuga ja kogemustega. Aga lihtsalt seepärast, et meedia on puhunud ja kontekstist välja rebinud mulli ning siin ei olegi midagi rääkida. Nad ei kirjuta kui palju on kordaläinud maandumisi võrreldes õnnetult lõppenutega. Tõenäosusprotsent on alati olemas. Kõik topitakse ühte patta ja lahmitakse ilma süvenemata. Keegi ei võrdle mitu last on vöötrajal alla aetud - last, kes ei suuda veel iseenda eest seista, ning kellede turvalisuse tagamine on otse loomulikult meie, täiskasvanud liiklejate ülesanne. Inimesed on erinevad ja nende arusaamise ning õppimise viis on ka täiskasvanu ja vastutusvõimelisena täiesti erinev ja kui ei ole asjadest adekvaatselt aru saadud peaks inimene suutma ise seda tunnistada. Kas loobuda või juurde õppida. Kogu see hobindus on igaühe isiklik ja vaba valik, mitte mingi roodukorda loopimine. Maandumine on raske ja ohtlik tegevus ning keegi ei olegi väitnud vastupidist. Me VALIME ISE. Tihti on aga inimesed liiga kinni VÄLISES - efektides ja teiste arvamuses, mis ei jäta isiklikule tunnetusele ruumi. Ning iseenesega valel põhjusel kohtudes on asjad sassis. Ma ei pretendeeri siin mingitele põhjuste pakkumisele. Enda jaoks vastuse leidmine aitab - vastane (hirm) keda tunned on palju kergemini võidetav.