Lugu2

Nõme on end süüdi tunda asjades, milles sa süüdi ei ole. Üldiselt olen ma süü küsimustes suht isekas ja kui ikka pole minu võimuses, siis pole. (See on optimism, sest tegelt võttis sellele järeldusele jõudmine aega pool päeva). Või oli see nüüd mingi postkolmekümnese sündroomi ilming? Ei tea. Aga Sillele helistades ja lubades filmifestivalile laekuda, mis oli muidugi ettekääne et viriseda, sain aru et SÕBRAD ongi need, kes on NÕUS olema isegi tagavaravariandid. Kui vaja. Sest küsimus ei ole konkurentsis. Niiet käed puhtaks, pealegi see polnudki tagavaravariandi variant. Mobiil helises just siis kui salongi astusin. Juuksur. Ei-ei, seekord ma ei unustanud teda ära. Nelja tunni jooksul vahetus seltskond päris kardinaalselt. Lakitud beibed. Siis vahtisin ma tund aega ühte naist, kes meenutas ühte teist naist. Ta oli VÄGA pikkade juustega. Ja juuksur ei suutnud neid kammida. Hullem kui mina Riinega. Naine oli tõen üle 35-ne ja ülihabras, pahkluukohal veresooned väljas. Idamaise mustriga kleidiga. Ei mingi tibi, aga seda arusaamatum see juustesüsteem oli. Aga kes mina olen õiendama. Rihmikud jalas ja pole kunagi pediküüris käinud. Juuksurisse lähen ka pm siis, kui NEIL seda vaja on. Õhtu edenes ja üllatus - ma shoppasin kaugjuhtimisel. Üritasin nii, et juuksur ei näeks. Ajakuluga kokku vast 6-7 minutit (minul). Promising. Sest tavaliselt ma lahkun kauplusest mitte midagi ostes, kuna olen end täiesti sassi valinud järjest kriitilisemaks muutudes. Niiet lõpuks on juhe koos ja loobun.
Naljakas mõte tuli peale lõpetamist ja Annelit veel koristama jättes, VÄGA sooja Liivalaia tänavat pidi kodu poole jalutades - kell kümme õhtul - et neli tundi juuksuriteenuseid maksab VIST (!!!) mingi 800-1000 krooni. Ja et mu pea väärtus on selle summa võrra nüüd tõusnud. Selge siis.