Ikka veel

suudan imestada. Et inimesed on nagu sipelgad kes vahetpidamata sibavad ja askeldavad. Kaugelt vaadates võib see täitsa sedamoodi paista. Mõnikord mulle tundub et vaatangi kaugelt. Ja siis ei oma ÜKSIK mingit tähtsust. Aga kui lähedalt vaadata siis AINULT üksikud ongi sinule olulised.
Aga inimkond ei siba alati mõistlikku viisi pidi. Hävitab iseend kuigi on võimeline palju enamaks.