Las kallab ... vihm alla ...

Kuidas saab kõik olla nii subjektiivne? Ja kuidas see subjektiivsus saab äkki muutuda kui muutuvad objektiivsed asjaolud?

Idamaades on valge leinavärv. Meil lähevad pruudid altari ette valges.

Koolilaps, kes võiks olla uuest elust elevil suhtub asja stoilise täiskasvanuliku rahuga ja ema on pabinas kas said kõik asjad kaasa ja kooli vastu minnes on ähmi täis nagu plikake. Küsib veel lapselt üle, kas punaste sukkadega ema on ikka okei.

Niikaua kui keegi targem ei ütle eeldad et asjad on korras ja oled rahulik. Siis aga lähed kohustuslikku koolieelsesse kontrolli ja saad kõigi arstide käest pragada. Küll sõbralikult. Et hilja. Et kõik tuleks kontrollida lapse kolmeseks saades (eriti kui peres on soodumusi või on olnud probleeme. Näiteks silmad. Näiteks adenoidid ja mandlid. Ja koolieelset kontrolli tuleks alustada eelmisel sügisel, sest siis jõuab veel kooliajaks asju korda teha. AGA KUST MINA SEDA TEADMA PEAN? Seda ei ole mitte esimese lapse juhendis kirjas. Ja kui ma dr Postile selle väite viisakalt esitasin, jõudsime koos lahendusele, et ma pean seda teistele rääkima ja ise edaspidi kah meeles pidama. Silmaarst käskis ka lapselapsed kohe kontrolli saata.

Kui sa oled terve, siis on sul KAHJU nendest kellel on midagi halvasti. Kui sa oled ise haige või sul on valus, siis sa saad ARU.

Mõnikord tundub, et tuleks asju planeerida. Kui aga võtad kätte ja mõtledki ette, siis on kindel, et elul on omad plaanid. Kui oled lootusetult loobunud lootmast ja meelt ära heites otsustad proovida, siis võib sind saata õnnestumine - lihtsalt puhtjuhuslikult.

Kontserdil tundud endale mõnusalt pikk ja oled rahul et näed hästi üle teiste peade. Uute 4-sentiste kontsadega aga muutud kohe-kohe ümberkukkuvaks elektripostiks.