Midagi huvitavat

kirjutada ei ole. Mis ei tähenda õnneks, et tänane treeningpäev kuidagi igav oleks olnud. Millegipärast sain ka kõvasti tuld küsimustega, kusjuures imelik oli ennast mikrofoni vastamas kuulata... Mhh, ja siis see, et kui mina vastan konkreetselt küsimusele ja teised keerutavad ja vahutavad ja tänavad opportunityte eest, siis kuidas seda võtta? Ma olen alati üllatunud kohates demagoogiat nii asise ameti juures nagu seda meie oma on. Nii aga on eksju. Pinget keris hr Antonio sedasi, et ütles: "for example take Estonia" ja hakkas siis portfellist midagi õngitsema, millega venis mõttepaus hiigla pikaks ja kõik olid ootusärevad ... sai sealt siis The Economisti kätte millega vehkis väheke ja - näite sisuks oli millised on meie organisatsiooni tööstiilist tulenevad võimalused, kui Eesti on kõvasti tähelepanu tõmmanud blondide naiste ja Skypega, (mhhh? a õnneks oli järjekord korrektne??) ja seetõttu keskid teadlased midagi uurima tulevad või investorid siia raha tahavad panna, siis mis? Blaablaa edasi tuleb spetsiifiline organisatsioonisisene jutt.

Ühest küljest oleme me siin keset middle of nowhere´t, sest loenguet lõppedes on õues kottpime ja kuskile minna pole, teisest küljest ma kas pole end veel käima saanud või olen siiski oma kontoris üksi toimetamisega harjunud ja selline suhtluse tase nagu siin on tüütav ja väsitav ...

Süüa antakse kohutavalt hästi.