Minu blogi on jõudnud verbaalsesse kriisi. Ajan siin oma tavalisi asju. Koolivaheaeg oli mõnusalt rutiini murdev, aga nüüd on siis rutiin tagasi. Eilset hommikut alustasime tulise vaidlusega, et tavaliselt me ju läheme välja kell 40:00 (loe nelikümmend täpp täpp null null). Vaidlust jagus ka tänaseks hommikuks. Käisin Köleri tänavale tibile järgi õhtul koeraga ja taaskord sai kinnitust, et olen muutunud "lahtiste koerte paranoikuks". Ma lähen täiesti närvi ja kardan. Meile on umbes kolm korda lahtiselt jooksma saanud koerad kallale tulnud - õnneks on kõik tänu minu karjumisele pole midagi rohkemat suutäitest karvadest juhtunud (või on see tänu mu koera eriliselt paksule karvale kaelapiirkonnas). Igatahes. Õhtul regasin koera ka järgmisele erinäitusele mis tuleb veebruaris. Eks siis peab kosuma ja viisakust harjutama sinnamaani.

Keeruline on asjade planeerimine novembris.
Michel: Well, you know what happens when you assume.
Lorelai: What?
Michel: I don't know. Something about a donkey. It is a stupid American phrase.