Hetk on exiting. Asjad toiumuvad, juhtuvad jne. See on lõbus, eriti kui siis pead ka endast osa panustama. Millegipärast, hoolimata sellest kuidas kodus asjad mõnikord paistavad, on eestlased eesrinnas. Kas oma edasironimise vajadusega, ülbusega, teistele koha kätte näitamise vajadusega või puhtalt lõbu pärast, me saame asjadega hakkama. Ausõna. This is damn good. Täna läks lõpuks ka tõsiseks actioniks, kus iga viis minutit luges. Mulle meeldib. Samas, õhtuti siin tuleb ikka mõtteid pähe, sest aeg on kõik enda oma ja isegi suudan unustada kuidas see 24/7 möll välja näeb. Ses mõttes on hea, et suudan distantsil näha suurt pilti ja asju kaugelt väärtustada. Neid säravate silmadega nautida, sest olen taastanud energiat, mis tavaliselt on taastöödeldud (mis ei tähenda et see halvem oleks, vastupidi). Siis on veel aega, et igast imelikud vanad asjad meelde tuleks. Näiteks tuli mulle eilse sõbrapäeva eel meelde, et mulle on tehtud täpselt kaks abieluettepanekut, üks neist way liiga vara st noorena ning õnneks see kutt mulle ei meeldinud ja teine liiga hilja, st siis kui kõik oli läbi. Mulle on kingitud kolm sõrmust. Ise pole ühtegi ostnud, ja out-of-date asju ei kanna, va üks, mis ei oma tähendust. No meenusid sellised faktid, tundus küll et kirja ei niisuguseid asju ei panda aga miks ka mitte. Aeg on nende tähenduse minema viinud. Samas, kas asjad millega oleme läbi kukkunud kuuluvad mitte kordamisele? Tegelikult see pole küsimus. Me teeme asju mida nüüd ja praegu tahame ja suudame, ei vähem ega rohkem.
Ja kõigis plaanides (plaan nagu vaade).