Huvitav kas tõepoolest muudab vanus inimesi tarkuse poole?!? Olen täheldanud kahte asja mida ma enne kolmekümmet ei osanud.

Esiteks, mul on tekkinud teatud valdkondades oma arvamus. Noorena mõtlesin, et huvitav kas mul kunagi poliitikas või muusikas tekib arvamus ja suudaksin teemal argumenteerida laiemalt kui et "ei meeldi" või "meeldib". Ja nüüd on, täiesti iseenesest!

Teine, lausa fenomenaalne nähtus on planeerimine. Kaks aastat tagasi, ei osanud ma kahest nädalast kaugemale plaane teha (no välja arvata kui mingi kindel üritus oli teada) ja see tundus ka täiesti mõttetu. Täna külastasin töökohustuste pärast ühte ministeeriumi (võiks öelda et kõige enam alles jäänud prestiiziga). Ilm ilus ja mõtted helged ja nii ma seal mõtlesin, et kui praegusest tööst küll saab võiks ju selles majas jätkata, läheb nagu teemasse (kuna ma ärivaldkonnas siiski ei tunne end hästi, ikka missioon peab olema). Astusin siis majja sisse ja vastu vaatab segadus. Teised ootajad ironiseerisid olukorra üle aga minul läks tuju heaks - seal on midagi teha. Muidugi, sellise ürituse kogemus on sealsetel töötajatel praegu esimene, aga õhus oli pinget ja see mulle meeldib. Ära tulles, kui olin peale pooletunnist ootamist (mille hulka käis ka nägemus Kärmasest ja tema kaameramehest teiselpool klaasseina ja kolmest prouast järjekorda teenindamas "minu elu" lainurk kaadrist, aga turvakaamerate paljususe ja kohatuse tõttu ei hakanud mobiiliga jändama, pealegi pole mobiilikaameral lainurk objektiivi) jälle kevadises Tallinna päikeses, tekkis väga keerukas konstruktsioon - visioon seitsme aastasest perioodist kunagi tulevikus. Kui ma aga panen selle seitse oma praegusele vanusele otsa, siis selgub, et tuleks varsti tegutsema hakata. Õigemini kohe, sest eelduseks on Tartu ära lõpetamine. Ja siis jõuab veel kolmandagi ba kunagi teha ;) Seega esimene tärmin on 19 aprill ja munitsipaalõigus. Kena kevadet teile kaa.