Inimese vaim ja ettekujutusvõime on ühed väga võimsad asjad.

Pidime plaanipäraselt minema tibiga hommikul veenivereproovi andma. Eile õhtul keeras aga juba tal tuju nii ära ja muudkui korrutas, et pidid sa seda mulle meelde tuletama, jne. Vahepeal kiskus isegi pisara välja. Kusjuures me oleme kaks korda enne käinud ja ta teab küll et pole midagi hullu. Täna hommikul kerisid tuurid aga edasi - kodus hädi-hädine ja analüüsikabineti ukse taga hirmunud. Sinna tuli järjekorda ka üks umbes kolmene poiss, kes palus ema et see tiriks varrukad tal üle käelabada, et siis polevat nii hirmus. Jõudnud kabinetti hoidis tibi enda kätt kinni ja hakkas nutma ja täitsa paanikas. Õde küll on selline noor ja positiivne rääkis igast lahedat juttu ja oli üldse igati mõistev. No ja kui siis suts ära tehti siis hakkas tibi naerma ja ei saanud ise ka aru et mis värk selle hirmuga oli. Ei pannud ta tähelegi et nii kuus topsitäit võeti. Pärast meid läinud poiss hakkas ikka väga kõvasti karjuma, aga ta oli ka kolmene.

Mõtte jõud on vägev jõud ma räägin. Seega tasub ikka positiivselt eksju.