Keemilisse jälle ei jõudnud

Aga põhjust põdeda pole, sest tehtud sai kvaliteetasju (sh ka täna konkreetselt kolm tundi logeletud). ekstremistusehärra tegi filmiõhtu ja asju sai õpitud. Leni Riefenstahl oli ikka üks kõva tädi, tema leiutiste hulka kuuluvad nii liikuv kaamera, alt-võtted kui ka rahva seest filmimine. Ja mind ei häirinud sisu sugugi imetlemast meistritööd. Üks tund ja viiskümmend minutit väga-väga peenelt tehtud filmi. No ja ajalootund pealekõige. "Triumph of the will" muidugi on propaganda ja vaid teatud inimeste unistuste tegelikkus ning dokumentalistikaks päriselt ei kvalifitseeru.

Reedel alustasime "The end of suburbia" vaatamist, aga eelmine nädal ei olnud just kergete killast mistõttu me vaatame seda filmi veel üks kord ;) (loe: ma jäin magama). Dokumentalistika muutub järjest huvipakkuvamaks (epöffil "Inside deep throat" ja mingi aeg tagasi "Super size me") - filmidega saab asju näidata ja tegelikkust ka inimeste teistmoodi tegelikku tegelikkusesse tuua.

Piir võib olla suhteliselt õrn. Oskamaks aru saada mis on tegelikkus ja mis propaganda (kuigi ka sealt leiab nii mõndagi faktiliselt huvitavat) tuleb asju vaadata ja vähe rohkem ajalugu uurida. Ja taaskord said mu mõned mõtted tuld.