Tavalised ebatavalised lapsed

Autor: Merlis Nõgene, Parasummer 2003

Ma suhtun igasugu kasvatus- ja eneseabi raamatutesse tavaliselt mitteusaldavalt ja nende tõsimeelse tarbimise asemel usaldan omaenda sisetunnet. Sest reegleid ei saa olemas olla - inimesed on individuaalsete omadustega tegelased, ja elada ei saa retsepti järgi. Asjad on aga keeruliseks keeranud - no midagi on viltu - ja peale värskeltostetud indigolaste raamatu sissejuhatuse lugemist olen ma hämmingus ja äratundmises. Lapsed on täna teistsugused! Ja kirjeldused klapivad hirmuäratavalt täpselt. See ei ole jonn mida ma kuulen, see on enese ülesandest teadliku väljakujunenud isiksuse konkreetne nõudmine. Meil on tavalised ebatavalised lapsed.

Tavalised sellepärast, et selliseid on juba tugev enamus. Sõprade beebide kohta kuulen tihti ja põhjusega: ta on ju täiesti inimene; või kõrvalt: vaata kui selgelt ta uurib... (vrdl "vastsündinu seni fokusseerimata pilk on asendunud keskendunud silmavaatega); kas tõesti on meil puberteet käes (vrdl "nüüdisaegsete laste ootused täiskasvanute käitumisele on võrreldavad varasemate põlvkondade puberteediea ootustega") jaa nii edasi ... Seda peab ise lugema.

"Enam ei juhi meid mõlemat, vanemat ega last, traditsiooni jõud ega veendumus ega ka kindlad väärtused ja siin oleks vale teha panus vaid sellele, mida ühiskond inimesest hetkel tahab. Pöörduda tuleks rohkem selle poole MIS ON INIMESES. // Lapsed on tulnud kasvatama suuri, sest suured ja nende piirid on on jõudnud omalaadsesse piiratusse. // Õnneks ei lase lapsed kriisil süveneda, sest nad ei tunnusta vanu malle, need ei mõju."

Scary. Sest me peame ju õppima hakkama. Õnn on see, et õppida on kergem kui ümber õppida.

Update: nagu Katrega individuaalvestluses järeldusele jõudsime, ei ole küsimus KLASSIFITSEERIMISES vaid INIMESES.
Ja teisest küljest, kui mõelda meie rahulolematusele praeguse elukorraldusega ja sellele kui palju on lolle, võib tõesti olla nii, et elukorralduse muutmiseks ongi vaja uute instinktidega inimkonda.