Uraaa, eile oli siis see päev, kui jõudsin oma lapsukest vaatama - minu selle talvehooaja esimesse veepalli. Olgu öeldud, et nüüd on juba kevad. Kui te märganud pole. Eelmängust niipalju, et orgunniga alustasin juba eelmisel aastal, kokkulepete ja esimeste mängudeni jõudis asi veebruaris. Novot ja siis eile kohale laekudes tundsin täpselt nelja mängijat neljateistkümnest :) Uute mängijatega pole muud häda, kui et nad ei tea keda austada :D

Kalevi ujula tundus täitsa sümpaatne ja see, et jalad põhja ei ulatu on ikka teine iva. Ujumine võtab võhmale ja palliviske kaugus on täpselt poole lühem kui tavaliselt. Aga Aatomik on väga hästi ujuma hakanud. Ja nüüd pole muud, kui veteranidega veel värava osas diilida.