Armumine

Punane auto jõuab Nõmme. Hetk kohmerdamist ja Yip lastakse autost välja. Hurraa, maal! Paar kiiremat tiiru, väike püherdamine veel vihmaniiskel murul. Aaa, mingid uued inimesed on ka täna siin?! Üritaks neid pikali joosta ja varrukast tassida. Oot, sellel varrukal on ju koera lõhn. Ah tühja teiega, olete igavad, ma jooksen veel paar suuremat kiiremat ringi. Perenaine kutsub, nooh, ma olen viimasel ajal väga kuulekas ja lähen tsekin värki. Pannakse rihma. Mh. Yip sebib vähe ringi ja siis märkab, et võõraste inimeste autost on välja ilmunud teine koer. Eee, koeratüdruk! Yip seisatab üllatunult, kõrvad liiguvad uudishimulikult püsti (ei mitte nagu hundikoeral vaid ludust ärksaks). Vaja kähku nuuskida. Koerad nuusivad üksteise nina ja siis tavapärane tiir teise keha otsa. Assa! See tüdruk ju on aromaatselt täitsa gaas põhjas! Aga tüdruk jalutab eemale ja Yip jääb nagu naelutatult ühele kohale istuma.
See on armumine esimesest nuusutamisest!

Ehk kes on mõelnud, et võiks omale suure, sõbraliku ja heasti karva ajava sõbra võtta, võib mõne aja pärast mu käest asja kohta täpsemalt uurida ;)
Muidu on mul aga tekkinud neli tasklisti: isiklik, hobiline, töine ja Kopenhaageni töine. Täna asjad täpsustuvad.

Foto: kolm aastat tagasi - Riine 5 ja Yip 1