Hüppamisest svenssonis
Kui ennelõunal dropzoni jõudsime, oli propp ammu käimas ja inimesed lennukist välja hüppamas.
Möllisime ennast arvutisse sisse, see võttis küll tiba aega, kuna nad kasutasid esimest päeva uut softi. Ümisesin siis arusaajalt, et me saime möödunud aastal softi (loomulikult väikese uhkusetundega sellest kui kõvad me ikka oleme). Oma verivärsket litsentsi oli ka täitsa kena esitada. Kamad kontrolliti ära ja valmis me olimegi. Tandemmesud hakkasid omi asju toimetama ja me ülejäänud aklimatiseerusime (välja arvatud Boy, kes kohe hüppama kukkus, aga ta oli juba eelmisest õhtust kohal kaa). Rootslased on täitsa muhedad, ega nad eriti näppima ei tulnud ja lobisema, aga kui ise juttu tegid või küsisid olid nad täitsa avatudmeelsed. Oli seal rahvast igasugust, paari hüppega static-line õpilastest (suhteliselt nilbetes liibuvates vanades tunkedes) vanade herodeni välja, kokku ma pakun mingi paarkümmend inimest.
Maandumisplatsi jagus, kohe angaari ees väike riba, siis lennurada ja suur case-ala ja teisel pool maanteed ilus suur niidetud kanarbikuga pehme põld, kuhu alla 100-hüppega inimesed end maandama pidid. Kuna see oli mul teine "mitte-kodu-dz" kogemus ja ma polnud erinevalt Jelgavast asja ülevaltpoolt näinud läks selle aklimatiseerumisega ikka omajagu aega. Aga kuna oli teada, et hüpatakse päikeseloojanguni siis oli see selline rahulik. Mingi hetk nad ei saanud lennukit täis ja lennukiosakonnaonu (see ülemine foto, a Kiku mis see sõna oli?) pakkus, et mingu ma peale. No läksingi, a kuna plaani polnud tegin madala ringi ehk ronisin 2000m peal lennukist välja. Koos ühe teise tüübiga, kes ei kannata lennukisõitu. Avamiskõrgus on Rootsis 700-1000m muideks. Nautisin sääl siis vaadet, järved ja künkad ümberringi, maandumisplats kenasti näha ja katsusin rõngast. Muud plaani polnudki ja maandumine tuli täiesti adekvaatselt õigele kohale välja.
Autor: Riine
Aga teine hüpe, sellega sai õite magus plaan tehtud :P Nimelt on selle aasta idee FF-i harjutama hakata. Ja kuna Tuukriproua-Lauri-Rink pidasid miskid keerukat FS-plaani, siis otsustasingi, et why not now? Tirisin Parasiilil varrukast, et rääkigu ära, mis ja kuidas. Selge, sitfly hakatuseks. Käed kõrval, 90-kraadised nurgad, selgroog sirge, vaade horisondile ja jalgadele toetudes istuma. Selge, selge :) Kes on proovinud teab. Välja tuli täielik rock´n roll :) Aga selle eest hiiglama lõbus rock´n roll. Ja motivatsiooni küllaga. Niipea kui jalad alla lükkasin käisin kukerpalli. Tõenäoliselt olid ka käed kuidagi ebabalansis, kuna see kukerpall tuli tavaliselt üle parema külje. Ja kiirus muutus ikka hoopis millekski muuks, jalarihmad lehvisid ja üldse kuidagi kõvasti vihises ümberringi. Avamiseks siis kõhuli ja maanduma. This was fun :) Eks pean mõned korrad veel toksima ja siis vähe kauplema ja coachi vaatama võtma ;)
(ärge rääkige midagi, see pole tutvusi omades sugugi kergem kui muidu, vaata et raskemgi)
Möllisime ennast arvutisse sisse, see võttis küll tiba aega, kuna nad kasutasid esimest päeva uut softi. Ümisesin siis arusaajalt, et me saime möödunud aastal softi (loomulikult väikese uhkusetundega sellest kui kõvad me ikka oleme). Oma verivärsket litsentsi oli ka täitsa kena esitada. Kamad kontrolliti ära ja valmis me olimegi. Tandemmesud hakkasid omi asju toimetama ja me ülejäänud aklimatiseerusime (välja arvatud Boy, kes kohe hüppama kukkus, aga ta oli juba eelmisest õhtust kohal kaa). Rootslased on täitsa muhedad, ega nad eriti näppima ei tulnud ja lobisema, aga kui ise juttu tegid või küsisid olid nad täitsa avatudmeelsed. Oli seal rahvast igasugust, paari hüppega static-line õpilastest (suhteliselt nilbetes liibuvates vanades tunkedes) vanade herodeni välja, kokku ma pakun mingi paarkümmend inimest.
Maandumisplatsi jagus, kohe angaari ees väike riba, siis lennurada ja suur case-ala ja teisel pool maanteed ilus suur niidetud kanarbikuga pehme põld, kuhu alla 100-hüppega inimesed end maandama pidid. Kuna see oli mul teine "mitte-kodu-dz" kogemus ja ma polnud erinevalt Jelgavast asja ülevaltpoolt näinud läks selle aklimatiseerumisega ikka omajagu aega. Aga kuna oli teada, et hüpatakse päikeseloojanguni siis oli see selline rahulik. Mingi hetk nad ei saanud lennukit täis ja lennukiosakonnaonu (see ülemine foto, a Kiku mis see sõna oli?) pakkus, et mingu ma peale. No läksingi, a kuna plaani polnud tegin madala ringi ehk ronisin 2000m peal lennukist välja. Koos ühe teise tüübiga, kes ei kannata lennukisõitu. Avamiskõrgus on Rootsis 700-1000m muideks. Nautisin sääl siis vaadet, järved ja künkad ümberringi, maandumisplats kenasti näha ja katsusin rõngast. Muud plaani polnudki ja maandumine tuli täiesti adekvaatselt õigele kohale välja.
Autor: Riine
Aga teine hüpe, sellega sai õite magus plaan tehtud :P Nimelt on selle aasta idee FF-i harjutama hakata. Ja kuna Tuukriproua-Lauri-Rink pidasid miskid keerukat FS-plaani, siis otsustasingi, et why not now? Tirisin Parasiilil varrukast, et rääkigu ära, mis ja kuidas. Selge, sitfly hakatuseks. Käed kõrval, 90-kraadised nurgad, selgroog sirge, vaade horisondile ja jalgadele toetudes istuma. Selge, selge :) Kes on proovinud teab. Välja tuli täielik rock´n roll :) Aga selle eest hiiglama lõbus rock´n roll. Ja motivatsiooni küllaga. Niipea kui jalad alla lükkasin käisin kukerpalli. Tõenäoliselt olid ka käed kuidagi ebabalansis, kuna see kukerpall tuli tavaliselt üle parema külje. Ja kiirus muutus ikka hoopis millekski muuks, jalarihmad lehvisid ja üldse kuidagi kõvasti vihises ümberringi. Avamiseks siis kõhuli ja maanduma. This was fun :) Eks pean mõned korrad veel toksima ja siis vähe kauplema ja coachi vaatama võtma ;)
(ärge rääkige midagi, see pole tutvusi omades sugugi kergem kui muidu, vaata et raskemgi)
Kommentaarid
Postita kommentaar