Kui üks päev on otsustanud olla stiilne

siis olgu ta seda lõpuni. Vedelesin kummuli voodis ja ootasin otsust hüppamise kohta. Noh et siis kinno Vibu vaatama minna. Üksik naine nagu ma täna olin. Aga hurraaa, hüppamine toimub. Rõemsasti kama ja koer autosse, tunked selga ja Kuusiku poole uhama. Teepeal sadas küll padukat aga Rapla maakonna piirist oli sinist rohkem kui pilvi. Neljandana lennuväljal, seega kindlasti ka tõusul. Mis siis et lennuvälja kohal oli ühe suuuuure pilve must äär, millest järjepanu välku laksis. Mingi hetk aga ilmusid lendurid lennuki juurde, ja ilm muutus järjest lootustandvamaks ja seega tõus täis ja kamad selga. Õpilased on prioriteetsed, seega mahtus ainult hüppemeister Veela ja kolm kohta kõrgema tiiru töllidele. Kõrgem tiir AN2-ga teatavasti on 2500m. Tsoome ja Normaniga (kommentaaridega) rõemsasti pääl. Nemad träkkima, Veela istuma ja ma viimasena ka istuma. Aga pilve oli ikka väga palju ja rahet sadas, mudilaste meelehääks hoidsime meelestatuse positiivsena. Load läks pikale ja kolm tibi jäi teisele ringile. Krdima pilvest hakkas rahet ka sadama. Veela veel küsis, kui teise tiiru mudilased välja said, et läheks ka, aga me mõmisesime vastu, et äkki ikka on kõrgemal parem. Ausalt ütelda see pilvealune vaade vihma ja rahega ikka üldse ei meelitanud. Eks ma sellepärast kiitsin takka, et kõrgemale. Tõusime juba 2800 peale ja rõõmustasime et ohoo (kõrguse kohta) kusjuures kogu värk oli ikka pilves, piloodid minu meelest välja ei näinud üldse, mingeid tükke (ilmselt rahe) lendas ja kolises. Vaatasime veel, et lennuvälja otsani pilv ei ulatu, et seal on paras koht. A siis andsid piloodid atsurr ja asusime maanduma. Lennukiga. AN2-ga. Meie ainus lohutus oli, et Kikul oleks ilmselt juba süda paha. Ja nii me siis saimegi maapeale. Maha, kus olid lumehanged (küll juba lumememmedeks tehtud) ja veelombid!
Tagasi kodu poole sõites läks poole tee pealt, vaadates ümberringi närviliselt kihutavaid autojuhte, tuju äkki väga heaks. Ma olin ju tegelt täitsa kuiv võrreldes hüpanud mudilaste ja maapealsetega ja ma olin just äsja olnud keset looduse möllu. Jah selle sama paksu pilve sees, mille äär ulatus nüüd Kiisani ja helendas loojuva päiksese käes.