Kuidas ma saan hakkama
Vastus mille Alice oma küsimusele sai, kuna just oli karjutud "kamad selga" ja pikemalt filosofeerima ei jõudnud hakata, oli: "ma ei tee tühistest asjadest välja".
Filosoofiast on siin asi üleüldse ilmselgelt päris kaugel, aga viiskümmend kilomeetrit tagasisõitu setitas vähe mõtteid. See kiire vastus oli vägagi tõsi aga ilmsesti ka väga iseloomulik faktile, et ma ei esita enesele ülemääraseid nõudmisi ning seetõttu enesega enamasti ka rahujalal elan. Mis tingib selle, et tõenäoliselt suudan ka mulje jätta, et saan hakkama. (Kui ma nüüd küsimusest väga valesti aru ei saanud.)
No tegelikult võin ma ka samahästi öelda, et ma ei saa hakkama. Sest ma ei triigi pesu, mul on pidevalt nõud pesemata ja põrandal koerakarvarullid. Ma käin üle kümnendat aastat ülikoolis, rikas ja edukas pole ning tunnen end teinekord üksinda. Autoremonti jõuan ainult siis kui mõni meesisik (usaldusväärne, Tiit või isa) minna käsib. Süüa teen päriselt üks või kaks korda nädalas (purgisupp ja pudrud sinna ei kuulu) ja ema käest saan pidevalt pragada, et ma külalisi ei teeninda.
Kuidas see aga mind ei häiri, ehk kuidas mina enesega läbi saan? No esiteks on vaja mitte seada mõttetuid nõudmisi ehk siis ma ei tee midagi une arvelt ja ma teen asju omaenese elu jaoks. Tasub teha asju mida ma tahan, on vaja ja jaksan. Jah just selles järjekorras. Katsun asjad ära klaarida no matter what. Sest niikuinii läheb kuidas läheb ja kui ei jaksa, siis ei huvita minu pingutused ikkagi mitte kedagi peale minu. Laps ei arva, et väsinud ema, kes poole ööni triikis on parem ema - ta tahab ema kes temaga mängiks. Tibin on mul õnneks juba piisavalt nii suur, et asju koos teha. Muidugi see kõik ei kehti nende asjade kohta mida ma tahan teha, suurte ja tähtsate kohta, sest neid tahan/tuleb teha ikka maksimumi peale ja täie rauaga. Ka une arvelt.
Neljandat pointi palun ärge võtke isiklikult keegi, sest ma ei ole ise selle järgi käitunud, vaid selle hiljem õppinud, on see, et lapsi tasub saada peale kolmeaastast kooselu. No mõnikord kipub see ka meelest minema kui teiste nunnud beebid silme all on ja üksi kahe inimese ülesandega rassimise ajad suht meelest läinud on. Aga tundub (muideks sõna mida ma ei salli), et see on piisav tegelikkuse nägemiseks.
Ordinary woman
P.S. Naistekalendri kohta on ka kaks ideed juba olemas.
Filosoofiast on siin asi üleüldse ilmselgelt päris kaugel, aga viiskümmend kilomeetrit tagasisõitu setitas vähe mõtteid. See kiire vastus oli vägagi tõsi aga ilmsesti ka väga iseloomulik faktile, et ma ei esita enesele ülemääraseid nõudmisi ning seetõttu enesega enamasti ka rahujalal elan. Mis tingib selle, et tõenäoliselt suudan ka mulje jätta, et saan hakkama. (Kui ma nüüd küsimusest väga valesti aru ei saanud.)
No tegelikult võin ma ka samahästi öelda, et ma ei saa hakkama. Sest ma ei triigi pesu, mul on pidevalt nõud pesemata ja põrandal koerakarvarullid. Ma käin üle kümnendat aastat ülikoolis, rikas ja edukas pole ning tunnen end teinekord üksinda. Autoremonti jõuan ainult siis kui mõni meesisik (usaldusväärne, Tiit või isa) minna käsib. Süüa teen päriselt üks või kaks korda nädalas (purgisupp ja pudrud sinna ei kuulu) ja ema käest saan pidevalt pragada, et ma külalisi ei teeninda.
Kuidas see aga mind ei häiri, ehk kuidas mina enesega läbi saan? No esiteks on vaja mitte seada mõttetuid nõudmisi ehk siis ma ei tee midagi une arvelt ja ma teen asju omaenese elu jaoks. Tasub teha asju mida ma tahan, on vaja ja jaksan. Jah just selles järjekorras. Katsun asjad ära klaarida no matter what. Sest niikuinii läheb kuidas läheb ja kui ei jaksa, siis ei huvita minu pingutused ikkagi mitte kedagi peale minu. Laps ei arva, et väsinud ema, kes poole ööni triikis on parem ema - ta tahab ema kes temaga mängiks. Tibin on mul õnneks juba piisavalt nii suur, et asju koos teha. Muidugi see kõik ei kehti nende asjade kohta mida ma tahan teha, suurte ja tähtsate kohta, sest neid tahan/tuleb teha ikka maksimumi peale ja täie rauaga. Ka une arvelt.
Neljandat pointi palun ärge võtke isiklikult keegi, sest ma ei ole ise selle järgi käitunud, vaid selle hiljem õppinud, on see, et lapsi tasub saada peale kolmeaastast kooselu. No mõnikord kipub see ka meelest minema kui teiste nunnud beebid silme all on ja üksi kahe inimese ülesandega rassimise ajad suht meelest läinud on. Aga tundub (muideks sõna mida ma ei salli), et see on piisav tegelikkuse nägemiseks.
Ordinary woman
P.S. Naistekalendri kohta on ka kaks ideed juba olemas.
Kommentaarid
Postita kommentaar