Praegu kaheksa aastat tagasi ma ka ei maganud. Mitte et und poleks olnud, oli küll. Aga iga natukese aja tagant käinud tuimad valuhood ei lasknud magada. Aga ma mäletan täpselt et tahtsin magada. Ei, hullu polnud midagi. Pealelõunal oli lootekott katki läinud, kusagilt kõrgemalt ja tasakesi hakkas seepeale roosakat vett jooksma. Ega ma muidugi siis seda niimoodi teadnud - siis oli kerge paanika et mis värk on, kõne arstile ja kuna oli esimene soe kevadpäev ja ma elasin siis Kolde puiesteel, jalutuskäik rihmikutega pelgulinna sünnitusmajja. Jaa, olin küll perekoolis näinud rootslaste videosid ja kuulnud teooriat, aga praktikas polnud ikka mitte millegist mitte mingeid teadmisi. Esilekutsumine ja siis tuhud. Mingi tädi arvas et enne hommikut ei tule siin midagi.

Aga, kell 1.50 öösel sündis Riine! Ja ta oli kohe algusest peale seda nägu et ta nimi on Riine.

Kõige toredam lugu mis minuga juhtunud on! Õnneks mitte ainus tore lugu :)