Vaprad tüdrukud

Kui vaja. Ja kui on õigesti kasvatatud või mis iganes põhjusel, aga naised suudavad ennast ületada. Riine sai pühapäeval mesilase käest silma alla nõelata. Sama õhtu oli paistetus tunni ajaga läinud, aga eile hakkas siis tõsist rulli üles kerima. Ja täna, vaja ju kooli minna, ei saanud hommikul silma peaaegu lahtigi. Ja ma pakkusin, et kui ta ei taha, ei pea kooli minema. Tibin siis küsis üle, et kas selle pärast peab piinlikkust tundma? Ma arvasin, et ei pea, sest see oli ju mesilane mitte ta ei kakelnud kellegagi. Noh ja otsustaski siis neiu, et tema tahab kooli minna. Pangu ma veidi meiki peale ja kõik. Ausalt öeldes oli mul küll mure, kuna ma olen ta käest küll ja küll neid lugusid laste julmusest kuulnud. Tuli koju, ja teatas, et läheb kunstiringi ka. Et elab üle. Oi mul oli siis uhke tunne! Koolis olid küll kõik küsinud, ja mõni arvas et ei kannata vaadata aga narrima ei hakanud keegi ja Riine ütles, et asi oli ok.
Siinkohal tuli meelde, et maal tõmbasin vanade "Pere ja kodu" ajakirjade hunnikust suvalt ühe, et puhkehetke täita ja seal sattus olema intervjuu Kaplaniga :) Ja ta ütles, et lapsi saab KASVATADA kuni seitsmenda eluaastani. Edasi tuleb olla lihtsalt (mitte et see lihtne oleks) kohal ja toetada. Ümber enam midagi ei tee.