Kohtasin täna müstilist inimest. Kahjuks küll negatiivses mõttes. Müstikat oli seal küll jah niipalju, et ma ei suuda seda ema siiani ära imestada. Kohtumine ise sai teoks seetõttu, et Riine vahetab kooli ja täna oli uute laste kokkusaamine klassijuhatajaga. Kuidas küll inimene arvab, et tema lapsest kasvab ise mõtlev inimene, kui see vanem ise "suudab" tunni ajaga korraldada lisaks oma lapse koolielule juba ka minu lapse elu!?! Algas sellest, et tüdrukud saage nüüd tuttavaks. Istuge koos. Valige pink ära. Kirjutage pingile oma nimesildid, et teised teie kohti ära ei võtaks. Ja lõppes sellega, et küsis klassijuhataja käest laste nimesid kes elavad nende tänaval, kuna kellegagi pole muidu mängida - et nemad peavad sõbraks hakkama!!! Riine imestas samavõrdselt kui mina, sest tema arvamus (ja selle olemasolu) ei huvitanud seda teist ema üleüldse ja teatas, et täiega nõme inimene. On meil selle sõnaõiguse- ja otsustusvabadusega raske mis ta on, vähemalt ei kasvatata meie peres lammast.

Millal üldse taibatakse, et see väike inimene keda üldiselt tavatsetakse kutsuda lapseks, on INIMENE? Mulle tundub mõnikord, et lastetutel inimestel on see kriteerium kusagil 21 aasta juures, et sinnamaani on nad mingid kisavad anomaalsed tüütused. Lastega inimestel, ma ei tea. Tuleb välja, et mõnedel kaugemal, mõnedel lähemal. Mõnikord ma arvan, et olen Riinet liiga vara eraldi inimesena/isiksusena võtnud - umbes nii 3-kuusest alates.