Viimasel ajal on nii, et fotoka võtan välja ainult siis kui peas on mõte olemas, et nüüd seda ja seda. Mis tähandab, et mitte eriti tihti. Mis tähendab, et laupäeval 2km kõrgusel Rapla ja valgete pilvede kohal (mu hüppetunked on sinise ja valgega ja nad sobisid vaatesse nii kohutavalt hästi - sinine taevas, valged pilved ja mina ja roosa klubi 150nene kuppel) vaikuses sahisedes ei olnud väikest fotikat kaasa võetud ja mobiil oli ka kusagil püksitaskus (no aususe huvides tuli mul see mõte jäädvustamise kohta siiski alles pärastlõunal õunapuu all magades) ja ongi asjast vaid suurepärane mälupilt. Algul kõhklesin ja kahtlesin kõvasti, sest ma pole cross-countrys enne osalenud. Tõusupealik aga sisendas oma optimismiga piisavalt turvalisust, selgitas asja ja mis saaks 101-ks hüppeks paremini sobida kui Rapla kohal varju all piloteerida. Suurepärane värk! Minu jaoks oleks isegi veidi kaugem exit sobinud, lennuvälja kohale jõudsin kuskil 1500m kõrgusel ja seal polnud enam midagi kui mõned keerutused allapoole ja siis vastu tuult hoida. Üleval oli tuul tiba teise kursiga ja valgesse pilve wolli järel sisenedes sain aru küll et paremale kisub, aga päikest ja muid referentspunkte ei olnud võimalik tuvastada ja et mitte ootamatult kellelegi ette või sisse sõita hoidsin nii ja maandusin lennuvälja keskosas. Tuul oli ikka nii kõva, et edasi ei liikunud vastutuult vaid otse alla ja varju kustutamiseks reaktsioon ei olnud ka piisavalt kiire. Seega on valge osa tunkedest veidike rohelise lisandiga nüüd.

Eile käisime loomaaias kus sai minikitsesi talutada, tiigripoega näha ja Trino torti süüa. Täna aga taas tööle. Sügishooaeg on minu jaoks avanenud.