Family portrait
(lapsevanemate rõõmud ja mured)
Eile peeti koolis lapsevanematele koosolekuid. Kõigepealt klassikoosolek, kus mõned häälekamad ja kuldketistatumad vanemad vingusid õuevahetunni üle (lapsed ju väsivad kohutavalt kui nad keset päeva pool tundi õues käivad ja on koju jõudes niiii väsinud ega jaksa enam arvutiga mängida) ja kiibiga õpilaspiletite üle (sama tase mis delfiski). Nagu arvasimegi, sai nalja küll.
Suur koosolek aga sisaldas peale direktori sissejuhatust kellegi targa mehe/vanaisa Oti loengut (no ei jäänud nimi meelde ja Tallinna Ülikooli lehelt ka praegu ei leidnud). Muhe vana rääkis poistest ja tüdrukutest ja pedagoogilisest praagist - mis tegelikult on vanemate praak (peale viie-kuueaastaseks saamist on midagi raske ümberkasvatada). Praktiseerimist alustasime kohe õhtul "meeting the both parents" üritusele sõites, näiteks: "sina oled oma kooliasjadega nii hoolikas tüdruk aga miks sa nüüd vihikule virutasid" stiilis. Mingi näide tuli Tiidul veel paremini välja ja meil endal oli kasvatuslõbu kohe kuhjaga :)
Sõmerdan mõned mõtted (tänahommikune uudissõna) - point on selles (täheldadage sama ka täiskasvanute maailmas), et poisid elavad püramiidis, kus neil on oma koht. Tüdrukud elavad aga molekulidena millel on lülid ehk lähisuhted. Siit tuleb ka "kui sina räägid veel selle eidega siis mina ei ole enam sinu sõber" (think again). Ja kui esimene laps on tüdruk, siis teise sünniga kaotab ta oma molekulikoha ning muutub tõrjutuks (oma meelest). Kui esimene on aga poiss, siis "sa oled ju suur ja oskad ja aitad" on tunnustus tema kohale püramiidis. Seega mitmelapselise pere esimene poeg on kõige tõenäolisemalt elus heasti hakkamasaav inimene vastupidiselt üksikutele poistele, viimastele poistele (väga suur oht ÄRAhellitada) ja esimestele tüdrukutele (juhul kui neid teisi teadlikult ei aidata). Vot selline teema.
Momma please stop cryin, I cant stand the sound
Your pain is painful and its tearin' me down
I hear glasses breakin as I sit up in my bed ... (äkki õnnestub ka Pinki kontserile minna?)
Eile peeti koolis lapsevanematele koosolekuid. Kõigepealt klassikoosolek, kus mõned häälekamad ja kuldketistatumad vanemad vingusid õuevahetunni üle (lapsed ju väsivad kohutavalt kui nad keset päeva pool tundi õues käivad ja on koju jõudes niiii väsinud ega jaksa enam arvutiga mängida) ja kiibiga õpilaspiletite üle (sama tase mis delfiski). Nagu arvasimegi, sai nalja küll.
Suur koosolek aga sisaldas peale direktori sissejuhatust kellegi targa mehe/vanaisa Oti loengut (no ei jäänud nimi meelde ja Tallinna Ülikooli lehelt ka praegu ei leidnud). Muhe vana rääkis poistest ja tüdrukutest ja pedagoogilisest praagist - mis tegelikult on vanemate praak (peale viie-kuueaastaseks saamist on midagi raske ümberkasvatada). Praktiseerimist alustasime kohe õhtul "meeting the both parents" üritusele sõites, näiteks: "sina oled oma kooliasjadega nii hoolikas tüdruk aga miks sa nüüd vihikule virutasid" stiilis. Mingi näide tuli Tiidul veel paremini välja ja meil endal oli kasvatuslõbu kohe kuhjaga :)
Sõmerdan mõned mõtted (tänahommikune uudissõna) - point on selles (täheldadage sama ka täiskasvanute maailmas), et poisid elavad püramiidis, kus neil on oma koht. Tüdrukud elavad aga molekulidena millel on lülid ehk lähisuhted. Siit tuleb ka "kui sina räägid veel selle eidega siis mina ei ole enam sinu sõber" (think again). Ja kui esimene laps on tüdruk, siis teise sünniga kaotab ta oma molekulikoha ning muutub tõrjutuks (oma meelest). Kui esimene on aga poiss, siis "sa oled ju suur ja oskad ja aitad" on tunnustus tema kohale püramiidis. Seega mitmelapselise pere esimene poeg on kõige tõenäolisemalt elus heasti hakkamasaav inimene vastupidiselt üksikutele poistele, viimastele poistele (väga suur oht ÄRAhellitada) ja esimestele tüdrukutele (juhul kui neid teisi teadlikult ei aidata). Vot selline teema.
Momma please stop cryin, I cant stand the sound
Your pain is painful and its tearin' me down
I hear glasses breakin as I sit up in my bed ... (äkki õnnestub ka Pinki kontserile minna?)
Kommentaarid
Postita kommentaar