Universumid

Sõitsin eile Tartusse, täitsa anomaalne. See kuidas ma terve bussisõidu lugesin ja arugi ei saanud kuidas ma kohale jõudsin ja see tunne mis viimasel ajal kooli minnes on, et ma tegelikult nagu polegi seal. 9 aastat tagasi oli see paraleeluniversum, kus ma sain teada asju, nii elu kui enda kohta. Nüüd on see astraaluniversum kus eksisteerib õppimine ja mulle tundub et ilma minuta.

Ma ju ei usu kui tuleb vastu mõni tiinekas t-särgiga, millel on kiri "I want you", et ta seda päriselt mõtleb. Aga kui loengus istus miski tüüp sõjaväe-langevarjuteemalise särgiga, mille kiri algas "I do not care how many sky dives you have" edasi ei saanud halva nurga tõttu aru, siis läksin küll küsima ega ta Nurmsisse peale loengut ei sõida. Või tähendab tahtsin küsida aga kui ta minu sissejuhatuse peale ütles et ta ei hüppa SLK-s, siis ma seda siiski ei küsinud.

"Selle asemel et osta sulle, mida sa tahaksid, annan ma sulle midagi, mis on minu, päris minu." Ah, asju toimub aga raamatulugemisvõistlust juhin see kuu mina: "Arbuusisuhkrus", "Viies mägi" ja "11 minutit".