Tartu

fotol fotod: Helina Kõrm

Kümnendaks hooajaks, või on see üheteistkümnes? (selle blogi pikemaajalised külastajad on kindlasti seda kahtlust ka varem kohanud) on tekkinud tunne, et Tartu on täitsa äge linn. Kui algusaastatel ajas tegevusetuse äng tegevust otsima ning kallutas hulkumisele, siis nüüd on kõik sügavalt mõtestatud. Ei mingit tugevat sisemist uppumist (tsiteeritud R.Öpik, Kriminalistika, loeng nr 6, 2006) vaid mõistlikult mõnus kogus veini ja mojitot Sille ja Peetriga cafe Truffe´s. Suurepärane medium veiseliha ja shokolaadi-toorjuustkook assisteerimas.

Kui kultuurinädal siis kultuurinädal. Wolli viskas mu peahoone ette, kus nurgapeal asub ka Y Galerii. Kõigepealt juhatas patsiga tüüp mind tahatuppa, et seal asub installatsioon. Seinalt lugesin (taaskord pisikeses kirjas aga õnneks lõuakõrgusel), et tegemist on elulähedase kogemusega. Kuidagi kohmetu oli olla. A no mis seal ikka, kui kohale olin tulnud, tuli asjaga tutvuda. Ruumi keskel musta kangaga kaetud telgitüüpi moodustis, kummaski otsas ava, tool paistmas. Läksin siis igaks juhuks tagumisest otsast, et patsiga poiss mu kohmetust kuidagi amatöörluseks ei peaks. Istusin telki. Telgi lagi aga oli tehtud nii, nagu ma oleks vee all. Mullitas ja vesi liikus. No ja siis ujus seal mu peakohal üks pisike haikala ringi. Jeeshus. Ootasin et kas veel midagi juhtub ja see andis võimaluse seda haid uurida, oli teine nagu kummist aga liigutas nag päris. Suu ammuli. No pime oli, aga midagi seal allküljel peaosas haigutas ja filmidest (just üleeile James Bond Never say never again´is ujus suurte haidega ringi) tuttavana see just haikalalik tundus. Poiss pärast küsis igaks juhuks, et kas ma midagi nägin ka. Vastasin vandeseltslaslikult et, jaa, ja et kas see on päris? Poiss sulas ja teatas rõõmsalt et, on küll päris. Iseenesest ta võis mind blondiks ka teha küll.

Esimesse saali oli ta nüüd käima pannud ka video, rühmitus Pink Punk "Kõik müügiks". Jah, see kuidas järjekord stoiliselt nihkus ja kõik oma kolm tilka verd andsid ise seda täiest normaalseks ja tavaliseks pidades, jah sai aru küll mis asja mõte oli. Suht skeeri shit, aint et veri oleks võinud rohkem vere ja vähem aroonia värvi olla.

Edasi oli kergelt sihitu tunne, mis aga kohe sihi sai, sest Rüütli tänavale paistis ära Rael Arteli galerii plagu. Eeee, ma ei teadnud et see nüüd lisaks Pärnule ka Tartus on. Mis ei ole midagi imelikku, sest Tartu uut kohtumaja ma polnud ka varem väga märganud. Igatahes olin eelnevalt end infoga varustanud (kuigi ma arvasin et see on Pärnus), et seal peaks olema näha "Kunstnik Kaardil". Kuigi mõnda infovoldikus olnud väljapanekut ei olnud (või pole mul mälu ja ma ei mäleta, või olid nad nii igavad et ei mäleta, või olen ma loll ja ei näinud), siis üldmulje oli täitsa ühtlane. Rauli auTOTALlinn kohe esimene ja mõnusalt suures formaadis, tekst ? nii ongi. Helina Kõrm´i Unemaastikud on hea lahendusega. Andrus Kaursoni Soodevahe hakkas kohati silmadele ülesäritatud trükiga, aga iseenesest kõnekas ja ajaloo huvides ilmelt ka väärtuslik. Galerii ise, noh ma saan aru, et hea et sellinegi koht on olemas kus asju näidata saab, aga kui kooruva värviga urkad ainsateks võimalikeks saavad (okeiokei, ei võrdle siin kumu või rahagaleriidega), siis hakkab see keskkond tüütama. Kas kunst pole siis tõesti enamat väärt kui keldriurkad ja kanalisatsioonilehk? (selge see, et see pole alati just galeristi teha). Mingi muss võiks ka olla kuraatori poolt näituse taustaks valitud, siis ei pea valvur nii piinlikult pastakat pingile paigaldama ja iga tema hingetõmme ei kosta tahasaali. Jah, mõtteid on vaja kuulda, aga piinlikus vaikuses hakkavad muud hääled mõtteid segama. Pealegi, Rael Artelis olid sildid veel kõige väiksemad!